37. Kokkuvõte

1. Kolm kontinenti: Euroopa, Aasia ja Austraalia.
2. Õhus kümme lendu ja 32728 lennukilomeetrit.
3. Maapeal 12 rendiautot ja 2 rollerit ning 12tuhat kilomeetrit vasakul pool teed.
4. 28 erinevat majutust, super lux hotellitest kuni autokaravanini.
5. Raha: kõik mis oli ja natuke rohkemgi.
6. Ilusaim koht Austraalia (Brisbane, Perth)
7. Ilusaim rand India ookean Perth.
8. Suurim pettumus: Bali Kuta beach, ujumine kilekotide ja muu olmeprügi vahel.
9. Lemmik ellusuhtumine: Aussi "No worries", "No dramas"
10. ca. 3500 fotot

Kui lugeja arvavab, et tegu oli puhkusega, siis pean teid kurvastama, nii see polnud. Tegu oli ühe eesti pere kahe lapse kasvatamisega kodust eemal soojal maal. See oli ainulaadne kogemus olla terve perega koos 24/7 ja nii pea seitse kuud järjest.

Eredamad hetked olid siis loomulikult Rebeka esimesed sammud ja käima õppimine, Rogeri ujumisoskus ja esimene habeme ajamine. Nimelt sai kutt vannitoast kätte ziletti ja kui dussi all käis siis proovis oma isa moodi habet ajada. Kõik lõppes hästi, ainult kolm sisselõiget...

Kõige eredam hetk oli veel suure ämbliku leidmine oma autokaravanist, mis küll õnneks osutus ohutuks, kuid "spooki" oli ikkagi.

Kõige sõbralikumad inimesed olid ikkagi Austraalias. Näiteks sõitsime linnaliini bussiga koju kui umbes poolel teel selgub, et see buss enam edasi ei sõida vaid läheb terminali, nimelt on see hoopis 28A mitte 28. Seda ütles meile võõras reisija, kes oli veel bussi jäänud. Edasi ta juhatas meid õigele teele. Kahe päeva pärast käisime samas linnas jõulupuu avamist vaatamas ja sama mees tuli küsima, et kas saime ikka ilusti koju.

Nii pika aja jooksul nägime ka loomulikult negatiivseid asju, kolm erinevat rolleriavariid/õnnetust, üks upunud mees Balis ja tööõnnetuses hukkunud Tai ehitustööline, kui suure koormaga auto talle peale vajus. Lugematul hulgal auto alla jäänud känguruusi Austraalias.

Natuke negatiivse alatooniga on ka Aussi teemaksude kogumine. Mõnes linnas: Brisbane, Sydney on kesklinna teed tasulised. Registreerisin oma auto numbri ja kr.kaardi ära, ilusti võeti raha maha. Ca. kuu aega hiljem võetakse veel kaks korda sama palju, üks kord autorendi firma poolt, et nemad välja otsisid kes rentis seda masinat ja siis teefirma. Sina tavaline kodanik siis pead tõestama, et sul juba on see raha maha võetud ja et sa "lammas" pole...

Aga positiivseid asju on kordades rohkem. Ja nii peabki olema. Meie lemmikud on Tai hotellitädi, kes Rogeri poolt antud lotonumbritega võitmise korral Roxile 50€ annab. Meie teenindaja Coma Balil, kes peale CD plaadi kinkimist saab meie parimaks sõbraks ja on meelga nõus oma vaba aega kulutama, et meile parimaid randu näidada.
Või siis tavalised Tai inimesed mees ja naine, kes tee ääres jalutava Raini autopeale võtavad ja õigesse kohta viivad, ilma sentigi küsimata.
Samuti Eestist kohale sõitud noorem õde ja Ingrid ning Kristi. Kes olid ka ainukesed, kes lubasid ja hiljem täitsid oma lubaduse. Uued sõbrad austraalias Rael ja Veikko. Suur kummardus Rolandile ja Maretile perega, Maritile kes meile ulualust ja seltskonda pakkusid. Lisaks loomulikult meiesugused Tais talvitujad Mailis ja Lauri ning Aivo ja Jaanika lastega.

Tegelikult saab lastega(väikestega) väga ilusti reisida ja ka nii, et reis on huvitav suurtele kui väikestele.

Kas me teeksime sellise reisi veel kunagi, kui oleks võimalus?

Õujeeee! :)

Eks üks pilt on ikka parem, kui sada sõna....

36. Viis viimast päeva ja Türgi ime!

Asjad siin maailmas kulgevad kas nii või naa. Meie lahkumine Samuil läks seekord "naa" rada. Algne plaan oli viis viimast päeva autoga ringi sõita ja ennast ise Bangkokki viia. Kuna hinnasõbralik Hertz suutis kõik masinad minu lennujaama jõudmiseks välja anda ja teised head hinda ei pakkunud, jäime veel viieks päeva Samuile.

Saime veel viis päeva chillida ja sooja nautida.

Selle aja sisse jääb ka näiteks Samui ainukese ja väidetavalt ka Tai ainukese era rummitehase külastus.
Umbes kaheksa aastat tagasi tuli siia prantslastest abielupaar ja panid väikse distilleri püsti. Toovad lõuna Taist suhkrurooga, lasevad selle läbi pressi, puhastavad saadud siirupi ja panevad aastateks seisma. Kõige kõvem mis neil saada oli 6a. vanune rumm. Küll aga on väga populaarsed ka ühe aastased rummid erinevate maitselisadega. (laim, kookos, apelsin) mingit suurt tootmist seal pole, selline väike perefirma aga tulemus on täitsa ok, võib öelda joodav! Degusteerimine maksis natuke rohkem kui 1€ pits ja keset päeva paar 40 kraadist sisse mekkida, pani pea meeldivalt sumisema.

Veel jõudsime Rogeriga käia Nastja juures, kes on üks tema Samui esimesi mängukaaslasi. Elasime pea kuu aega kõrvalmajades. Rogeri ujumisoskus tugineb väga paljugi just tänu sellele tüdrukule. Oskas viimane väga hästi veepeal olla ja 2 meetrisesse vette hüppeid teha juba siis kui Roger alles kätistega vees käis. Kuna Nastja on pere ainus laps, siis on ta oma asjade jagamise peale päris kade, nii mõnigi kord Rox tuli ja ütles, et tema ei taha Nastjaga enam mängida, kuna nii kui midagi enda kätte saab tahab sama asja ka tema... Aga kokkuvõttes tal seal ikka meeldib, vähemalt tahab alati tagasi minna.

Viimaseks õhtuks plaanisime järjekordse lahkumispeo, seekord siis Fisherman villages, kus kõik 3 eesti peret on rohkesti aega veetnud. Teada oli üks selline mereäärne chill koht Bob Marley nimeline ja loomulikult siis ka reggae hõnguline. Kuna jõudsime sinna piisavalt vara, olid kõik lauad vabad ja saime ennast väga mugavalt tunda. Nautisime veel viimaseid Tai sööke ja libistasime viimased "singhad". Ka lapsed tundsid ennast vabalt hõivates üksteise järel erinevaid laudu, kuhu polnud veel kliente tulnud. Viimaks oli aega hüvastijätuks, meie peame hommikul kell 6 juba taksosse istuma, et lennukile jõuda.

Esimene lend on lühike ainult 50min. Samuilt Bangkokk'i, küll aga jõuavad usinad stuardressid selle ajaga hommikusööki pakkuda. Edasi ootab meid nii 10h õhusõit.
Lennukisse sissemöllimine läheb edukalt. Lennuk on küll rahvast täis ja me ei saa lisa vabu kohti, küll aga pannakse Bex sinna kus saab "bebycot" seinale panna. See aga eeldab seda, et kaks meist saab seina ääres istuda ja kolmas istub üks rida taga pool. Esimine üllatus on Türgi lennufirmaga see, et checkini töötaja tuli ja lasi meid lendurite turvakontrolli, kus saba polnud. Jällegi on väikeste lastega reisijatel mõnikord eelis.... :)



Nagu ka varem mainitud on Turkish Airline's jätnud meile väga positiivse mulje, nii ka seekord. Filmide valik on nii suur, et juba valimine ise võtab lühifilmi jagu aega.... :) On nii uusi filme, kui ka vana klassikat.
Toit on meie arvates väga ok, joogid loomulikult tasuta. Beebidele tuuakse beebitoitu. Kõik on väga ok.
Istume siis nii, et meie Kerliga ees ja meie taga Roger. Õnneks saab ta oma kõrvale kaks hippie lembelist Austria tüdrukut, kellega siis kõik vajalikud suhtlused ära teeb. Kui vaja mingit teist filmi vaadata või võid saia peale määrida. Viimaks kui kutt väsis, siis toetas ka oma pea naabritüdrukule sülle... :)
Meil oli nagu lapsehoidja kaasas.
Saabusime külma Istanbuli juba pimedas. Kuna meie hotelli transfer polnud kohe lennujaamas, siis lubas lahke teise hotelli bussijuht, meid oma masinasse sooja. Varsti oli ka õige buss ees ja saime mugavasse WOW hotelli lennujaama lähedal.
Järgmisel hommikul jätkus lend türklastega juba Stockholmi. See oli lühike kõigest natuke üle 3h. Järgmine valik oli, kuidas saada Arlandalt sadamasse soodsalt. Pärast väiksest uuringut tundus odavaim meile buss, mis 200seki eest meid linna viib ja sealt fix hinnaga takso. Bussis oli kogu sõidu aja ka wifi ühendus, nii et lux värk. Jõudsime sadamasse peale ühe, saime piletid kätte ja olime valmis sooja kajutisse minema, kuid väravad ei avanenud...

Selgus, et kõik uued reisijad saavad laevale alles 15:30. Seega tegime lastele ühed soojad söögid ja vaatasime kruisi inimesi, kes kõik said laevale minna. Viimaks oli aeg õige ja lükkasime oma karvani ka teele. Karavan on siis 2 suurt kohvrit, üks suur seljakott, 1 lastevanker koos lapsega, 4 käsipagasi ühikut ja veel üks isekõndiv 3 aastane oma kohvriga. Midagi maha ei jäänud ja kaks korda ka käima ei pidanud.

Kui juba Istanbuli hotelli hommikusöök oli kodune, siis laeva õhtune rootsilaud oli nagu ema juures maal.

Rogeri "lotto tädi", kellega ta Tai veebilotot mängib.

Rummitehase proovimislaud

Eesti lapsed Fishemani kail

Kellele pliiats ja kellele riis....

Püha e, viimane õhtusööma


Roger ja Natasha


Rolleriga sõiduks valmis.


Väike kõrvik veel ei tea, et teda ootab ees külm ilm ja lumi....

35. Kolm pidu

Alustame kõige olulisemast:
Robin 5! Robin on ühe toreda eesti pere järelkasv, kes ka Tais meie kombel talvitub. Kaks eesti peret, kes plaanisid talve soojas veeta leidsid meie blogi ja siis uurisid veel lisaks, et kuidas seal see elu-olu on. Kahjuks läks nii, et kui nemad Taisse jõudsid olime meie just eelmisel päeval Austraalia poole sõitma hakkanud. Küll aga võtsid nad samuti endale meie palju kiidetud rendimaja. Ühesõnaga kuni veebruarini olime suhelnud meilitsi, lugenud üksteise blogisid ja ka helistanud...

Robini juubel sai peetud natuke varem, et veel mõned eesti lapsed saaksid seal osaleda. Pidu ise oli äge! Makaronisalat, juustusaiad, kingitused, üllatused, mängud ja tort. Asjale lisas veel vürtsi bassein, mis ei vajanud enam "mullimasiant" kui seal 12 last sees möllas. Just kokku oli väiksemaid külalisi 12, millest vähemalt 10 olid eesti lapsed ja üks kutsutud vene tüdruk Natasha ning ei puudunud ka kontvõõras, kelleks oli paar maja edasi elav vene rahvusest naabripoiss.

Tordilõikamise ajaks kogunesid loomulikud väiksed tordisõbrad ümber laua, et sellest maksimaalselt osa saada. Nagu juures olevalt fotolt ka näha on seal kolm martsipani kujukest. Mille jagamisega kõik eesti lapsed tegelesid. A'la "mina tahan sinist", "ei mina tahan kollast", hoopis mina", jne...

Vaidlus kujude jagamise üle

Nagu ka suurte maailmas on osad lapsed teoreetilsemad ja teised praktilisemad. Nii kaua kui "rahvas" vaidles kuidas oleks kõige mõistlikum neid kujusi jagada, tegutsesid praktikud. Või mängis oma rolli ka keelebarjäär. Igatahes kogu see vaidlus sai ootamatu lõpu, kui Natasa lihtsalt ühe kuju omale suhu pisitis.... :)
Järgnes pikk paus, õnneks kohe järgnes ka tordi avamine ja mingit suurt rahvusvahelist skandaali ei tulnud.

Leidke pildit "opossum"? NB! Sünnipäevalaps ise on vasakus ääres sinise särgiga!

Pidu nr. 2
Oli loomulikult EV sünnipäev. Jällegi ajasime ennast mugavast "kodukülast" püsti ja sõitsime taksoga naaberkülla, kus eelmine nädal olime Robini sünnipäeval käinud. Kuna tegemist oma ikka sünnipäevaga siis tellisime "turutädi" käest parja portsu kartulisalatit kaasa. Nimelt meie turul müüakse viimast, mis maitsepoolest oma juba päris kodune...:)

Meie päevinäinud eesti lipp sai palmi otsa tõmmatud ja pidu võis alata. Ka seekord oli tegemist täis basseinipeoga, kui allesjäänud 6 põnni kõik vette viskusid ja viimase korralikult keema ajasid. Vanemale generatsioonile tehti Tai õllede testi, mille võit läks jagamisele, nii Chang kui Singa export versioonid tunnustati parimaks. Pidu kestis hiliste öötundideni, vähemalt esimeste põnnide jaoks, kes 9 paiku magama läksid.

Pidu nr.3 ehk Grillfest Samui!
Tegemist oli ka väikest viisi meie lahkumispeoga, aga nüüd kõigest lähemalt.
Avastasime oma külas restorani(El Dorado), kus on teatud päeval nädalas grill buffee. Kuna hind sellel üritusel on meile vastuvõetav siis otsustasime külastada. Sisuliselt saab siis seal 7€ eest kana-, sea-, veiseliha, kala kõik värskelt grillit nii palju kui jõuad süüa. Lisaks erinevad salatid, kartul ja värske ahjusai. Viimaks magustoit! Kõik maiseb nagu kodus.
Hiljem selgus, et koha omanik on rootslane, sellest ka see kodune tunne... :)
Kuna meile see meeldis, siis kutsusime teised eestlsed järgmiseks korraks meile külla "grillpeole".
Kohale jõudes lasime lauad kokku panna ja söögimaitsmine algas. Tegemist oligi ideaal grillpeoga, kus ise midagi tegema ei pea peale hammaste kokku-lahku pressimisega. Meil oli ainult kahju, et me seda kohta varem polnud avastanud....
Viimaks taarusime sealt kõik välja, olime saanud korralikult maotäie.
Grill-liha vitsutamisega ununes isegi pilditegemine. Seega sellest peost fotojäädvustust polegi. 

Beka on nagu mingi kallistusmasin, kõik mis on väiksem ja/või võrdne temaga neid ta enam lahti ei lase...

Pühapäevane turupäev, kus paar noort kohalikku oma aiast korjatud mangosi pakkumas. Meeleoluks on kaasa võtud ka SangSong rumm.

Väike vägedejuhataja, kes teab täpselt kuhu vaja minna on...

Leia fotolt Roger...?

Kuidas me sellele tegelasele kodus selgeks teeme, et lastetool on olemas? Pool elu on sõnaotseses mõttes põrandalt söönud.... :)

Kohalik pannkoogipois, kes üritab oma "käru"ikka sinna parkida kus rahvas liigub.