31. Пукет

Nagu teravamad lugejad juba ka aimavad on Phuket venelaste paradiis. Viimaseid on siin nii palju, et näiteks telekas on kaks eraldi kanalit venelastele, kus siis vene saated ja reklaamid. Eraldi käib "Komsomolskaja Pravda" see siis Tai versioon aga ka 100% venekeelne. Ja mis kõige rohkem häirib on see, et ka kohalikud müügimehed proovivad sind ligi meelitada sõnaga, "privet"....

Venelaste elu teeb siin lihtsamaks ka see, et on ju rubla kurss ja tai baht sisuliselt 1:1 le.... Just eile kuulsin turul: " Näe ananassid, 30 rubla kilo...". Neil on hea lihtne hindu ka arvestada....

Kuidagi on see koht neid venelasi ligi tõmmanud. Mul isiklikult pole nende vastu midagi ning liigume nende lemmik kohtadest eemal, seega saame hakkama.

Nüüd natuke elust Phuketil. Olime siin varem käinud 2007a. Siis oli meil 100% rannapuhkus, kus takso viis lennujaamast Kata randa ja tõi sealt 5 päeva pärast tagasi. Nüüd kus olen saarele juba 3 ringi peale teinud tuleb tõdeda, et ma ei teadnud sellest Phuketist enne midagi. Et lugejad oleksid targemad siis väike tasuta koolitus.

Sellel kaardil on näha, enamus rannad ja saab hea ettekujutuse. Üks olulisemaid kohti kaardil on lennujaam. Edasi juba rannad. Kõik see vasak saare äär on randu täis.
Kõige kuulsam on siis PATONG. Seal on möll ja elu 24/7. Käisime seal ühel õhtul ja nägime ise ka seda pealt. Täpselt nii ongi!  Siis järgmised juba rahulikumad kohad on KARON, KATA, SURIN ja BANG TAO.

Paremas ääres on BOAT LAGOON, see on stardipaik enamustele kiirkaatritele.

Ülejäänud rannad on juba rahulikumad. Meie teine nädal siin möödus CAPE PANWA-s. See on väike poolsaar kaardi alla paremas ääres. Meie hotell oli 1km rannast, aga see-eest oli hotellil oma privaat rand, kuhu viis tasuta buss. St. tegelikult rahu ja vaikust. Rannas oli ka hotellil väike restoran ja viimane jagas tasuta WIFI ühendust. Seega supper lux. Hotelli rõdult olid ilusad vaated merele.

Hetkel elame saare teises ääres, Surini ja Bang Tao vahel. Mõlemasse randa on võrdselt maad. Jällegi saad seda paari kilomeetrist juppi bussiga sõita. Loomulikult on võimalus igale poole ka taksoga minna, kuid nagu juba ka varem räägitud on hinnad Tai kohta päris kõrged. Sindrinahad pole nõus eriti hinda alla ka laskma, kuna turiste on palju, siis mõni järgmine ehk on nõus selle kirvehinnaga ka sõitma...

Seega oleme siin juba paar korda kasutanud rendiauto teenust, st. võtmame omale rendika paariks päevaks ja kolime sellega järgmisesse kohta. Viimasega käisin ka lennujaamas vastas, kui mul õde ja Kerlil paar sõbrannat meie juurde tulid. Nende näol oli tegemist siis ka esimeste sõpradega, kes päriselt on ka lubanud meid vaatama tulla ja ka kohale jõudnud. Esimene õhtu kui külalised tulid oli meil õhtusöögiks loomulikult verivorstid... :)

Aga tagasi transpordi juurde, üldiselt saab igasse saare punkti ka kohaliku transpordiga, need on siis jeepid või ka "bussid", millel on istumiseks pingid kasti ehitatud. maksad 10-30 kohalikku juhile ja sõida. Nende juures on hea asi see, et peale ja maha saad sisuliselt seal kus tahad. Osadel mis linnavahel liiguvad on piletimüüja ka kastis, kes siis raha korjab ja päriselt ka mingeid pileteid välja jagab. Teised mis nii öelda pikemaid otsi teevad, nendel käib kogu asi ilma piletita ja raha lihtsalt juhile.

Tulin viimasega Panwast linna, Phuket citysse. Nägin eemalt, et masin tuleb, käsi püsti ja peab kinni, neil pole vahet kas oled kohalik või mitte. Lahe oli aga see, et enne lõpp-peatust, nii paar kilomeetrit, ühel rahulikult tänaval pidas "bussi" juht masina kinni ja tuli reisijate käest pileti raha korjama... :)
Kui kõik olid raha maksnud sõit jätkus....

Veel üks lugu mis just minu ühistranspordiga juhus: Seekord oli vaja linnast(Phuket City) Surinisse  sõita. Oli just ostnud korraliku suure kohvri, kuhu asju ikka sisse mahuks. Buss mis Surinisse läheb rahvast paksult täis. Ega siis midagi, katusel on spets rauad, kuhu suuri asju saab panna. Kohver katusele. Buss sõidab rahulikult nii 40-50km/h. Inimesi läheb järjest vähemaks... Viimaks tulevad pikemad sirged ja ka bussijuht lisab hoogu juba 70km/h. Ma kohe tundsin, et see ei lõppe hästi....
Nii kui tagasi vaatasin, näen kuidas minu ilus punane kohver lendab 4 realise sõidutee keskele autode ja rollerite vahele... Tegin siis kõva lärmi ja buss pidas kinni. Jooksin ise siis kohvrit päästma, minu õnneks oli selle hetkel liiklus natuke hõredam ja kohver piisavalt suur, et autojuhid nägid ja vältisid otsasõitu. Sain oma tutika kohvri kätte, tagasi bussi peale ja sõit jätkus. Õnneks on tänapäeva kohvrid vastupidavad ja igasuguste kukkumistega harjunud. Ainuke millest ilma jäin oli kohvri lukk, nagu noaga pealt pühitud.

See nädal oli ka veel ju suur sündmus - hiina aastavahetus. Eks see rohkem pilukate pidu ole, mingeid erilisi suuri sündmusied me oma hotelli piirkonnas ei näinud. Küll oli Phuket Citys, kõik hiina müügikohad kinni ja punasesse riietatud hiinlasi oma templitesse minemas ja tulemas. Ja loomulikult on hetkel hiina turistide osakaal ka päris suur. Ajalooliselt on siin Phuketis ka palju hiinlasi, kuna siin oli suured tina kaevandused ja pilusid toodi siia tööle. Kohapeal on nad aga segunendud taidega. Küllap tänu sellele on ka Citys palju hiinakeelseid silte ja reklaame.

Viimased kaks nädalat ongi palju jälle rannas saanud käia, eestlased on siia ju puhkama tulnud. Kokku hetkel on meid kokku isegi 10 inimest.

Tõmbasin oma telefoni ühe programmi "StressCheck" tegin selle testi läbi ja tulemus: stressi tase 1%.. tundub, et puhkus on asjaette läinud.

Phuket City 1 ilus tänav.

"Rootsi laud"

Hiina tempel

Templis töötav "keskerakondlane"

Üks näide nendest bussidest. Katusel rauad pagasi jaoks, sealt mu kohver minema lendas...

Turist rannas

5 kuu päevitus vs. 5 päeva oma.

Tehnika ja lapsed. Tänan sind S.Jobs

Külalised saabusid koos verivorstidega.

Üks ehitusjärgus vaatamisväärsus 45m Budda kuju.

Mustmiljon trepiastet joani...

Ahvipoiss

Mis rahvusele on mõeldud see atraktsioon?

30. Karma tasub võlad...

Alustame algusest, Bali lennujaamas on vaja maksta 150000.- maalt lahkumise maksu inimese kohta, spets putka kohe check-in'i ja turvakontrolli vahel. Meie üllatuseks öeldi, et Rebeka ei pea seda maksma :) 150000.- kohe nagu maast leitud. Rõõm oli üürike, kui lennujaama poed paistma hakkasid ja hindu uurisime, selle eest saaks 10min. jalamasaazi või mõne väga mõttetu võtmehoidja...
Kuna meil oli aega koguni paar tundi, siis käisin uurimas jällegi äriklassi istumissaali ja ennäe olemas ja hind ainult 200000.- (15€) kahele. Sinna see raha läks, vastutasuks saime:
- mugavad istmed ja vaikne ruum
- tasuta wifi
- näksid ja puuviljad
- õlu ja vein

Kõike võis refillida... :)

Lend Phuketile kestis natuke rohkem kui 3h. Kauplesime omale jälle check-in'i tehes mõned vabad kohad, et oleks lastel hea istuda. läks hästi saime 4 peale 6 kohta... see hakkab kuidagi harjumuseks saama...

Phuketil lennujaamas oli just enne meid maandunud lennuk Moskvast, seega oli terve lennujaam venelasi täis, etteruttavalt võib öelda, et terve Phuket on neid täis! Saime väikese ootamise järel riiki ja ka ilusti oma kohvrid kätte. Jällegi jagati tasuta sim kaarte, mul oli eelmisest korrast veel 1 alles, seega tundsin huv,i kas neil IPAD simme ka on (need on väiksemad, kui tavalise telefoni omad), oli küll. krabasin siis omale igaks juhuks ka ühe. See oli igati mõistlik, nagu hiljem selgus, on seal kohe 10MB tasuta netti kaasas...

Aga nüüd tagasi karma juurde, lennujaamast on ju kuidagi vaja hotelli ka saada, kogu see Phuketi taksomajandus elab hästi, sellest johtuvalt on ka hinnad Tai kohta krõbedad. Ega keegi alla 500B meid kuhugi viia ei tahtnud ja kui nägid ka kogu seda killavoori, mis meil on, siis vaata et 800B kuna vaja suurem jeep. Kui oktoobris Taist ära tulime, siis maksis rendiauto 1000B päev, seega tundub see 800B kuidagi eriti ülekohtune. Küsisin ka rendiautode hinda, kuid ka need olid  aastavahetuseks üles aetud 1400B olnuks autorent 1 päevaks. Õigel hetkel astus meie juurde Marriotti tegelane, kes "heast südamest" soovis meid aitada, nimelt annab meile tasuta takso, kui tuleme mõnipäev tema puhkuseosakuid kuulama. Oleme seda aastaid tagasi teinud ja teadsime, et see pole muud kui väike ajupesu, kusjuures saab samal ajal veel korralikult süüa ja juua. Olime nõus. NB, isegi lapsed lubati hoidja kätte anda...

Saimegi ilusti oma kesklinna hotelli, valisime selle just sellepärast, et merest oli natukese juba villand, teeme väikse city-breaki. Phuket on ju midagi ennamat kui lihtsalt Kata, Karon ja Patong.
Hotell teeb kõvasti lobitööd hiinlastega, enne mind regitreeris just üks grupp ennast sisse ja pilusilmad ei olnud mingite asjadega rahul igatahes vahetati toavõtmeid korduvalt. Kuna ma olin juba minuteid süütu näoga seda tralli vaadanud, otsutas vahepeal administraator minu ette võtta, kui passikoopiad ja muud vajalikud tehtud, anti mulle tavalise toa asemel sviit, kuna hotell pidi päris täis olema. Mul polnud ka selle vastu midagi. Saime ühe toa asemel kaks, st. sviit on kahe toaga ja kööginurgaga.

Järgmine päev peale hommikusööki ootas meid all juba Marriotti takso, mis meid siis ajupesulasse viis. Kõik vinks-vonks, ilusti jõudsime kohale, lapsed kohe Marriotti lastetuppa ja meile siis tutvustav loeng. Alguses tuba ise, näidati milline on Marriotti Vacation Clubi tuba ja siis kus nende hotellid asuvad ja kuidas skeem töötab. Lühidalt võib öelda, et Marriottil läheb asi juba õiges suunas, pole mingi puhkuse osak, 1 nädalase võimalusega just selles hotellis peatuda vaid on punktid. Nende eest võid siis tegelikult osta mida tahad, puhkusenädala, öö hotellis, rendiauto, lennupileti jne.

Aga nagu ikka on see kõrgemate sissetulekutega inimestele, EV emapalgaga seda endale lubada ei saa..  Kui kedagi huvitab siis odavaima paketi hind oli $30000.-
Tõmbasime otsad kokku ja diili ei tulnud, edasi leidsime oma lapsed ka mängutoast üles, Rox oli muidugi pleikari taga, talle oli ToyStory mäng peale pandud... ja Bekal ka nägu säras, pole tema ju oma teadliku elu jooksul nii palju mänguasju ühes toas näinud.... :)))
Lapsed käes, viis sama taksojuht meid ka hotelli tagasi. Tee ääres ananassi kasvatuse juures on väljas müügikoht. Teen ettepaneku seal korra kinni pidada, taksojuht on sellega päri. Saan teada, et üks isend on 25B ja olen nõus 2tk ostma. Tädi ulatab mulle kaks korraliku koos kotiga autosse. Meie taksojuht vaatab neid ning seepeale võtab koti ja läheb vahetab need välja... :) Küllap kohalik juba teab, mis on hea ja mahlane ja milline mitte.

Sama päeva õhtul käisime kohliku transpordiga veel Big C-s, see on meile juba tuttav toidupoe kett Samuil veedetud ajast. Sinna saime ilusti kohaliku transpordiga, pere peale 20B, tagasi oli juba kell nii palju, et need "kastis istumise bussid" enam ei sõitnud. Taksod küsisid 400B 5km eest, on röövlid. Lootsime õigel pool teed mõne tuk-tuki mehe kinni pidada ja ikka kordades odavamalt kohale saada. Enne veel pidasid mõned suvalised autod kinni, kes soovisid ka takso teenust pakkuda, kuna me hinnas kaubale ei saanud siis sõitsid nad edasi järgmist klienti otsima. Aga saime omale hoopis ilusa punase tuk-tuki ja ka hind oli ok. Kui olime peale istunud ja masin sõitma hakkas saime kõik, isegi juht, aru et rehv on tühi. Vana ütles, et tal on kõik vahendid olemas ja nii ma hakkasingi rehvi vahetama, aeg ei olnud küll F1-le kohane, kuid suht kiirest oli juba uus rehv all.  Juhil oli minu kätetöö üle nii hea meel, et lubas meid ilma rahata viia kuhu vaid tahame.... :) Tahtsime ikka hotelli saada. Nii ta meid sinna ka viis, viskas veel kohalele jõudes "viis" ka pihku nii mulle kui Kerlile...

Et me oma puhkuse aega Marriotti peale kulutasime, premeeris viimane meid veel reisiga Phi Phi saarele, mille me lahkelt ka kohe vastu võtsime. Ja juba järgmine päev sinna ka suundusime.

Järgmine hommik, ootame hotelli ees, aga taksot pole.... kokku lepitud aeg juba käes, igaks juhuks küsin hotellist veel üle, arvavad, et küll jõuab. Jõudiski. Seekord on transpordiks mikrobuss, kus peale meie veel üks india pere, oma täiskasvanud tütrega. Väike bussisõit sadamasse, seal on juba paras hulk rahvast kokku aetud. Enne kui me veel bussist väljagi saame on juba meid ära märgistatud, oleme punane grupp. Väiksed punased täpid saavad kõik omale särgile isegi Rebeka. Ei lähe kaua, kui juba hõigatakse punane grupp paati. Viimane pole siis muud kui 3x 225hp mootoriga  kiirkaater, mis võtab peale nii 30 inimest ja aretab kiirust nii 50sõlme.  (Tallinki Superstaril on see näitaja 28sõlme).
Saame kohad laeva tagapool, seal loodetavasti raputab ka väheb. Sõit kestab 1h ja kogu selle aja peame Rebekat süles hoidma. Õnneks teeb õõtsuv lainetus oma töö ja nii me magava laspega kohale jõudsimegi.

Esimene peatus Maya Bay, see on kuulus just selle tõttu, et seal filmiti "The Beach" DiCaprioga. Sellest johtuvalt on seal ka rahvast rohkem kui Tallinna Laulupeol. Loomulikult on ka kogu see rand siis neid paate täis. Saame seal 40min. ringi luusimiseks ja ujumiseks.

Edasi Ahvide rand, kus poisid tulevad randa, et rahva käest banaane saada, meie sealoleku ajal on veetaseme tõus ja sellist kohta kuhu saab jala maha panna pole. Küll aga sõideti paat nii puu alla , et paadi ninast sai banaane ikka neile anda.

Järgmine peatus Vikingite koobas, millest tuleb hiina ekspordiks linnupesa supi materjal. Selle materjali kilo hind pidi nii $1000.- kanti olema. Nii, et kiirpaate saavad kutid lubata küll endale...
Pikem peatus ühes ilusas laguunis, kus saame jälle ujumas käia. See olevat ka James Bondi filmis olnud "Man with the golden gun".
NB: koguaeg ümbritseb meid maailma ilusam ja selgem vesi, kus ma eales käinud olen.

Enne lõunat veel snorkel keset merd, kohas kus on lihtsalt palju ilusaid värvilisi kalu. Kahjuks on seal ka meduusid. Kerli ja ka mõned teised saavad seal natuke näpistada aga ei midagi hullu. Lõunaks sõidutatakse meid "buffe saarele", kus kogu see rahvas saab süüa ja peale sööki on jälle aeg, et natuke lebotada. Roger muidugi veedab selle rannas asuva hotelli basseinis.

Viimane peatus on Bambuse saarel, kus on 1:30h puhkamine ja snorkel. Seal on madalas vees juba kalu palju, nii et isegi Roger satub neist vaimustusse.

Järgneb 1h kojusõit. Vahepeal on tõusule järgnenud mõõn ja sissesõit sadamasse kulgeb mööda kitsast süventatud kraavi, hommikul kui läksime oli vett rohkem kui küll....

Pärast viib sama buss meid koju. Oli tore päev! Eriti kui midagi maksma ka ei pidanud.

Sellega loeme ka karma võlad tasutuks.

Üks viie!! mootoriga isend..., meil oli ainult 3.

Kohalik tai naudib oma paati, niikaua kui turistid ujuvad.

Pere rannas.

Ujumine

Sain banaani kätte

Palju heatahtlikke kalu.

Vaat mis teeb film ühe tundmatu rannaga, siin filmiti "the Beach"

Taksojuht ananasse ümbervahetamas.

Rehvivahetus.

The Beach II, peaosatäitja!

Ilus laguun.

29. Tants läbi elu ehk hyvasti Bali

Enne kui Bali kohta kokkuvõtte teen, natuke veel sealsest kultuurist.

Meil oli ühes hotellis õhtusook koos tantsuga. Viimane tähendas siis, et kordamööda käisid esinemas mees- ja naistantsja. Riietus oli väga eriline ja üheks pilku püüdvaks osaks oli mask, mis neil ees oli. Kuna näolihastega show-d teha ei saanud siis olid hoopis huvitavamad "poosid" sõrmedel.
Publikut kahjuks olid ainult mõned laudkonnad. Ja sellest tingituna oli ka söögivalik suht nigel. Aga maitse sai suhu ja rahvatantsust ettekujutuse.

Maskid olid alguses nii hirmsad, et isegi Roger tahtis parema meelega süles istuda... Kui show hakkas lõppema kutsuti üks valge turist ka tantsima. Piltidelt võib seda näha.

Viimane hotell üllatas meid sellega, et hommikusöögi ajal mängisid kolm meest kohalikku muusikat. Kaks korda löökpillid ja üks flööt. Hommikusöök oli kohe maitsvam...  :) Vahepeal millegipärast muusika katkes. Vaadates selgus, et nemadki nosivad pannkooke moosiga ja lürbivad kopit peale. Ma ei teinud siinjuures kirjaviga-nimelt indoneesia keeles on kopi nimelt kohvi. Nii mõnigi kord pakuti meile joogiks kopit :)

Kokkuvõeks võib öelda, et terve Bali saar elab ainult turistide peal. Juba kohale jõudes on esimene asi viisa 25$ nagu samuti on ka riigist lahkumise maks. (krt. hea asi valja mõeldud :)) 150000.- kohaliku(16$).

Balil tänaval ringi jalutades tunned ennast kunnina: "Hei boss, transport?", "Boss my shop", "Boss transport tomorrow", "Hei boss luki-luki" (vaata minu poodi sisse), jne jne. Hinnad on muidugi ka "bossile" kohased....

Esimene hind, mis sulle öeldakse on 5x kallim, näiteks Beka kleidike mis läks kaubaks 25000.- oli alguses 150000.-
Sama on ka transpordiga, kõik kellel load ja auto on kohlikud giidid, on nõus sind raha eest kuhu iganes viima. Massaazi ja maniküüri pakutakse samuti iga nurga peal. Olgu supermarketi ees või otse rannas.

Mulle on see arusaamatu, et kui on teada, et taksoga läheb hotellist lennukasse ca. 70000.- miks siis vana meie hotelli ees jäärapäiselt sama teenuse eest küsib 150000.-????

Küsigu normaalselt 70000.- +/- 10000.- ja ma võtan ta ning ei nuuma taksofirmat aga ei 150000.- ja sinna ta jäi oma pakkumisega... Kas majanduse alustala pakkumise ja nõudmise kõverast pole nad midagi kuulnud?

Igatahes viis meid takso lennujaama, kus ees ootas lennureis Taisse. Kuna ilm oli vihmane ja liiklust polnud jõudsime lennujaama päris kiiresti. Mis edasi juhtus ja kuidas karma oma võla/võlad tasus sellest juba järgmine lugu... :)

Viimaseks tantsuks võeti maskid eest. Aga sõrmed tegid ikka suuremat "tantsu" kui keha. Need olid kuidagi eriliselt painduvad

Meestantsija veel maskiga :)

Jällegi võib näha sõrmede painduvust

Üks mask hirmsam kui teine

Valge turist peale tantsu

Moosekandid

Veits tibab

Bali kalur, rannavees kalu otsimas...

Selge kui seebivesi

plääs

28. Aastavahetus Bali moodi

Põgenesime turistipiirkonnast aastavahetuseks ära. Põhjus see, et lihtsalt hotellide hinnad tegid jõulude ja aastavahetusel sellise hüppe, et see oli isegi minule palju... :)

Veetsime kogu selle perioodi Tulanben külas/asulas/piirkonnas. See on kuulus eelkõige oma sukeldumise võimalustega. Nimelt on seal vees, kohe kalda ääres üks USA laev II maailmasõjast - US Liberty. Väidetavalt sai see tabamuse ja kaptenil õnnestus teise laeva abiga kaldale sõita, aga kohalik vulkaan on oma tegutsemisega 1963a. selle kaldalt vette lükanud ja nüüd on ta seal suhteliselt madalal vees. Aastatega on see ilusaks korralli laevaks muutunud. 

Päevas külastab seda nii 100 sukelduja ringis, nii et päris tihe on see laeva ümbrus. Lastega on päris naljakas seal rannas olla, kui paar meetrit kaldast tulevad balloonidega pead vops ja vops veest välja...

Lisaks laevale on seal põhi kõik kivine ja väga läbipaistev. Ainult paar sammu vette ja juba võid ilusaid akvaariumi kalu omas looduslikus keskkonnas näha... Käisime snorgeldamas pea iga päev.

Kogu see piirkond ongi ainult sukeldumiseks, ega seal muud teha polegi, kõik hotellid ja resordid on ainult selleks seal. Elasime ühes sellises, mis oli suht hiljuti tehtud ja kõik oli väga vinks-vonks. Bassein oli üks ilusamaid mida Balil näinud oleme.

Kuna sukeldumine oli nii lähedal, siis otsustasin ise ka selle ära proovida. Sissejuhatus ja pooletunnine sukeldumine maksab 50$. Selle eest saad siis basseinis põhiasjad selgeks, oskad vee all märku anda, maski veest puhtaks teha ja edasi-tagasi, üles-alla liikuda. Siis merre! Kuna juba mainitud laevavrakk on nii kaldal, siis sinna ka suundusime. Vahepeal jäi ette veel üks korralik kalaparv, need olid sellised 30-40cm elukad kes ringiratast ujuvad ja kuna neid oli palju, siis oli päris spooky seal keskel olla...

Väidetavalt olin 6m sügavusel, algajad rohkem vist minna ei tohigi. Ilus oli seal küll.
Eks selle sukeldumisega on nii nagu enamus asjadega, kui meeldib, siis jäädki selle peale ja kui mitte siis mitte. Mulle sellest 1 korrast piisas.

Ühel päeval enne aastavahetust käisime veel vulkaaniga tutvumas. Samas on ka suur järv, mis asub siis merepinnast 1km kõrgusel. Meie õnnetuseks oli seal üleval see päev vihmane ja nägime suhteliselt vähe. Küll aga oli see koht jällegi väga turistikaks tehtud, lugematul hulgal restorane, kus võisid vulkaani läbi klaasist seina piiluda. Enamustes siis pakutav buffee lõuna 8€ nägu. Sõit sinna ja tagasi oli muidugi päris mägine ja võttis aega.

Kodu resordis "kodustasime" ühe kohaliku ära. Nimelt käisime KFC söömas juba ammu ning seal anti komplekti ostjale ka kohalik CD plaat. Autos kuulasime seda, ei midagi erilist. Seega kinkisime selle siis ühele teenindaja tüdrukule. See oli nagu võti salamaailma. Pärast Kerli ei jõudnud seda juttu ära kuulata. Saime teada, et ta nimi on Koma ja on 19 aastane. Elab oma õe ämma juures kus 2 toas on kokku 6 hingelist. Koma ise peab magama samas voodis oma õe ämmaga. Sellist asja ei oska isegi unes näha...Balis on nii, et tüdruk läheb alati oma mehe vanemate juurde elama.

Järgmisel päeval viis Koma meid lähedal asuvasse randa, kus polnud nii kivine, et ka lapsed said natuke liivalosse teha. Selgus veel, et kogu oma elu jooksul pole ta Balilt väljas käinud ja hetkel kogub raha, et ülikooli minna. Meiega veedetud aja eest tegime talle lõuna välja. Kõik osapooled olid õnnelikud.

Aastavahetusel olime oma kodu resortis, kus siis igapäevasele õhtusöögile lisas vürtsi kohalik bänd, kelle liikmed olid kõik resordi töötajad. Mängisid kuulsaid rahvusvahelisi lugusi. Tantsimine tuli käiku siis kui natuke suurest veepudelist pruunikat jooki oli sisse joodud. Tantsisid enamasti mehed, aeg-ajalt kisuti mõni ettekandja või kokatädi ka tantsule, kuid see nägi välja sama kui Teele ja Tootsi tants "Kevades". Rakettidega polnud keegi kade, neid on tegelikult juba paugutatud paar päeva enne uue aasta tulekut. Viimasel päeval ka lihtsalt mingi seltskond läks ja hakkas kell 21:00 põmmutama, pärast tulid resorani sööma tagasi, nagu midagi poleks juhtunud.

Kui aastavahetus oli üle elatud ihkasime tagasi ilusasse rannapiirkonda. Nagu varem mainitud oli Tulanben väga kivine. Seega järgmiseks nädalaks saab meie koduks Sanuri rand, see on üks kuulus turistikas, saare idakaldal.

Autosõit Sanuri polnud midagi märkimisväärset kui välja arvata, üks austraalane, kelle me autoga rajalt maha tõmbasime....  Tahtis viimane siis vasakult poolt minust mööduda, siis kui mina vasakut pööret teen. Tema õnneks sain viimasel hetkel pidama ja ta riivas ainult peeglit. Kui ta kraavis toibus, siis küsisin kus ta pärit on ja kas ta kodus ka nii sõidab?? Viimaks sai ta shokist üle ja oli rõõmus, et kõik liikmed terved on. Tõstis "thums up" ja lahku meie teed läksid...

Kohalikud hoolivad loodusest

Autosõit Bali moodi

Edaspidi kutsuge mind "lutt räppariks"

Viimased veepealsed juhendid ja siis põhja...

Perepilt koos Koma'ga

Lapsed rannas

Vulkaan Kintamani

Kohalik bänd.

Meeste tantsupidu

Printsess aastavahetusel.

27. Meditsiin, raha ja second hand...

Et kõik ausalt ära rääkida, pean alustama sellest, et käisin ujumas. Merevesi on mõnusalt soe ja kuna vesi paistab ilusti ka läbi, siis on sellises vees mõnus jahutada. Mõne kohapeal on mõned kivid aga enamasti on liiv. Ühes sihukeses kohas kus oli natuke suurem kivi kui ma arvasin tegin natuke jalale haiget, aga mitte nii palju, et see oleks ujumist seganud. Olukorra tõsidusest sain aru alles öösel, kui jalg õrnalt valutama hakkas, hommikul avastasin jalalaba alt valusa koha.

Hotellis ütles manager, et ca. 50€ siis tuleb doktor kohale, tundus liiga kallis olevat, kuna nii ehk naa pidime sellest hotellist välja minema ja autoga teise kohta sõitma, siis mõtlesin et seal lähen esimesel võimalusel arsti juurde. Jalg andis tunda ainult kõndides, autoga sai ilusti sõita. Jõudsime kohale ja rääkisin oma loo ära, selgus et üks "doktor" on kohe väga lähedal, nii ca. 200m meie uuest kodust. Sinna siis suundusimegi.
Kohapeal ootas mind meeldiv 50 härra, kes pidi kõike küla haigeid ravima. Näitasin talle siis oma haiget kohta ja sinna juba tekkinud väikest mäda kollet. Vaatas mu jala ära ja ütles, et oskab! Mida iganes see pidi tähendama... mina viskasin ennast pikali ja lasin tal rahulikult toimetada. Silma nurgast nägin, et terariistad lasti enne ikka piirituse lambist leegist läbi, hea seegi. Sellele järgnes süst ja haava puhastus. Lõpuks plaaster peale mõned infektsiooni vastased tabletid ka kirjutas välja ja kaks päeva mitte ujuda. Selle loo kirjutamise ajaks on jalg juba korras. Lõpp hea kõik hea.

Et asjadest natuke ette rutata, siis järgmine lugu nii hästi ei lõppe, aga nüüd sellest lähemalt. Bali on teada oma suurte rahadega, kus sul on sajad tuhanded koguaeg taskus. See on ka hea võimlaus kohalikel turiste veel lisaks nöökida. Minu õpetlik lugu järgmine:
Soovisin raha vahetada, USD -> kohalikuks, igal pool on need kursid väljas, mul oli silma jäänud üks koht, mis pakkus õige magusat kurssi, kus minu väikse summa pealt saab juba vaata et lõuna lisaks. Seadsingi sammud sinna. Olin enne lugenud, et raha vahetades tuleb olla väga ettevaatlik, kohalikud on osavad nihverdajad. Selgus, et nii ongi. Sain raha vahetatud ja sellise tundega, et andis mulle veel 20000.- (2$) rohkem, koju jõudes sellgus, et kogu seda protsessi oli härra juhtinud algusest peale ja mul on hoopis ca. 250000.- puudu(25$).
Lühidalt oli sisu järgmine, loomulikult oli tal vahetamiseks ainult 20000.- kupüürid, neid tuleb ikka päris palju et õige summa kokku saada. Vaatamata sellele, et ma ise ka saadavat raha korduvalt üle lugesin, suutis ta õigel ajal ikka osa sellest hunnikust omale sahtlisse tagasi tõsta. Kogu seda protsessi tegi keerulisemaks väga pime ruum ja ebamugav asend rahavahetaja jälgimiseks. Ja loomulikult siis tekstiline osa, mis sinu mõtted juba mujale ära viib. Kui asjale jaole sain, siis oli juba liiga hilja tagasi minna ja mida ma seal siis tõestan? Seekord tuleb karmal kurjamit karistada.
Kokkuvõttes ma ei teagi, kas oleks parem kui keegi oleks mul transpordi eest 3x summa küsinud ja ma oleksin sama summa sinna jätnud või mitte.  Ravisin väikest kurbust kinokülastamisega MI4 on nüüd nähtud. Väikse vihaga läksin kinno ja tagasi jala! (a' 2km)

Selle korra kolmas ja viimane lugu juhtus meil hotellis. Nagu võis ka arvata, saab nii pikale reisile asju kaasa rohkem kui neid vaja läheb. Seekord on meil korralik riidekapp toas ja kui oma särgid ritta ladusin, avastasin ühe millega pole veel 4 kuu jooksul kordagi käinud.... :)
Kohe "värske" särk selga, kuid selgus et see on niiskuse tõttu kõvasti väiksemaks jäänud (kindlasti mitte pole mina suurem) ja kuna see polnud ajalooga särk, siis prükkarisse ta läks.
Järgmisel päeval küsib Kerli minu käest, kas see särk mis ma ära viskasin oli punane ja lilledega? "Of course" oli, sama särk on nüüd kuivamas meie hotelli taga elava kohaliku pesunööril! :)

Vaat sulle tarbimisühiskond ja kuna second hande siin pole, siis nii see kaup omanike vahetab.....

Vaimusilmas juba kujutan ette, kus sama särgiga ettekandja meile menüüd lauda toob..... :)

Lisan meeleolukad loodus ja elu-olu fotod Balilt.

Analoogseid templeid on terve saar täis...

Tavaline tegevus Bali meestel, lebo.

Vaade vasakule

Inimesed tee ääres

Liikuv kauplus.

Asula algab.

Igasugu nikerdustega need mehed kitsid pole.

Google tõlk ütleb, et "lihapallid siga"...

Neidis.

Suht ainukesed ratturid, kes ennastsalgavalt julgevad siin ringi liikuda...