21. Adelaide

Enne kui veel Adelaide linna seiklustesse süveneme, siis unustasin eelmises loos mainimata, et autokaravan tuli tagasi viies ka ära koristada ja minu koristusoskus tasus seekord ära, mikrouuni alt leidsin $20 itunes "raha"! Loomulikult kasutamata. Õiglane tasu kiirkoristuse eest...:)

Adelaides on meil võimalus elada ühe minu kaugelt sugulase juures. Väga meeldiv vanaproua aastates 70, erinevalt eesti pensionäridest on siis sellises vanuses daamid kõik väga hea autojuhid, käivad päeval kohvikutes sõbrannadega jutustamas ja kuidagi väga elurõõmsad. Kerli mainis juba ammu, et kui käid noorteriiete poes, siis pole ime, kui sinuga sama stange pealt "vanaema" omale midagi selga otsib....

Linn ise on väga rahulik, selline tunne, et kõik on tööl või on linn välja surnud. Natuke isegi liiga rahulik minu jaoks...
Kolm peamist vaatamisväärsust ongi kesklinn, sadam ja rand. Nüüd kõigest lähemalt...

Kesklinn ise on 2x2km ruut, selle ümber park ja siis hakkavad madalad ühekordsed majad, nagu Aussis kombeks. Sinna mahub mitu ülikooli, peamised ärihooned ja Rundle Mall viimane on nii 1km pikune ostutänav, kus on selle linna ainuke aktiivne tegevus(on ju Aussid väga suured tarbijad). See ostutänav on juba ilusti jõuluteemaline, nii palju kui saab olla: kaunistused, jõulupuud, plastikust santaklaus jne jne. Mulle kesklinn meeldib, seal on vähekenegi liikumist ja möllu.

Järgmine vaatamisväärsus on sadam, Port of Adelaide. Sealt saab väga odavalt teha delfiini kruiise kohalikul jõel. 2h sõitu maksab kõigest $5. Selle aja jooksul peaksid nägema nii delfiine, kui pelikane. Meie õnnetuseks delfiine ei näe, küll aga pelikane ja palju tuttavaid eestimaiseid parte. Aga ikkagi oli see üks odavaim tasuline meelelahutus, mida siiani oleme siin Austraalias kohanud. Samas sadamas on ka Adelaide meremuuseum ja aegade algusest üks vana majakas. Mõlemad saavad ära külastatud. Austraalias on sõnal "aegade algusest" hoopis teine tähendus, st. kakssada aastat tagasi polnud seda riiki olemaski...

Kolmas oluline koht on siis rand Glenelg, kuhu on võimalik kesklinnast sõita trammiga, päris lahe. Tramm peatub sõna otses mõttes 100m. enne randa. Kuna meie rannapäev sattus esmaspäevale, siis on alguses rahvast vähe ja ilmgi on selline keeruline, sooja on aga ka tuul on tugev. Kui viimast pole näitab kraadiklaas 33. Vesi on eestipäraselt soe, taipäraselt külm. Kusagil nii 20kraadi ümber. Ainult julgemad kohalikud on vette läinud, teised praevad niisama liival. Isegi Roger ütleb, et vesi on külm... See on midagi uut, kutt on tavaliselt vees juba eestis aprilli kuus, kui napilt on jää läinud. On viimane vist Tai 30 vee temperatuuriga harjunud.
Kogu see rannapiirkond on väga mõnus ja hubane. Kohe ranna kõrval on ka jahisadam ja loomulikult lugematul hulgal söögikohti, väikseid "boutique" poekesi ja jäätise putkasi.

Kuigi oleme juba 1 kuu siin riigis olnud, siis pole me veel saanud külastada riigi põliselanike kunsti ja kultuuri asutusi. Seega Adelaide linnas otsime selle koha üles, kus isegi Lonely Planet, lubab kohaliku põliskunsti näha. Koha nimi on Tandanya. Keskuses on väljas seekord hoopis väike fotogalerii ja natuke leiame taga ruumist ka maale, kus täpsid ja triibud on põhilised. Enamus sealolevatest piltidest on ka müüa, hinnad nii $2000 -$3000 kanti. Meie saame sealt keskuse poest omale viimaks juba ammu jahitud bumerangid, väidetavalt tagasilendamis omadustega. Kui vähegi suurema pargi leiame, siis peaks proovima... (Neid on ka varem müüa olnud, kui need on liiga turistikad olnud)

Aborigeenidega seoses, pole varem neid eriti silma hakkanud, kui mitte neid Sydney omasi arvestada, kellega pilti sai teha. Siin linnas on neid kohe rohkem, nii et ikka kohtad neid tänaval. Ja juba on olnud neid ka igas olekus ja meeleolus.

Hoiame raha kokku ja siin pole liikumiseks rendiautot võtnud, kuna linn väike ja ühistransport toimib väga hästi. Viimane on kiire, täpne ja puhas. Üks pilet kehtib 2h. Pileti hind on $3, selle eest saaks linnas autoga 30min. parkida.... Üks hea idee ka Tallinna linnaisadele, nimelt on tramm kesklinnas tasuta, kui kesklinn lõppeb tuleb aga pilet osta.

Mõni päev tagasi sain lõunasöögi rahast tagasi ühe inglise naela... küsisin pärast kas see raha ka kehtib, loomulikult mitte. Nii et vana reisihunt lasi endale väikse tünga teha. Inglise nael on suuruselt sama kui siin $2 münt, seega keegi tegi sipa raha endale. Proovisin ka ise seda ära sokudada, kuid esimene kord see ei õnnestunud. Täna tegime väikse bussisõidu ja tegin uue katse, bussijuht vaatas küll seda ja luges "one pound"  siis arvas et see on jälle üks uue kujundusega kahene ja käiku ta läks! Järgmist "õnneliku" otsima. Juht ise oli vanem meesterahvas, küllap mäletas veel seda aega, kui neil inglise raha kehtis, see oli 1966.a kui Aussid oma raha vastu võtsid.

Kolme kuuga kasvavad juuksed päris pikaks ja kuna on soe kliima, siis on see lisapalavus. Rogeril on parukas veel eriti tugevaks sirgunud. Seega on juba ammu olnud plaanis juuksurit külastada. Oleme teada saanud, et juuksur ja hambaarst pidid siin olema eestiga võrreldes ühed kallimad teenused. Seega kui nägime Adelaide linnas juuksuri pakkumist $10 jätsime selle koha meelde. Rogerile tavaliselt meeldib juuksuris käia, kui seekord oli ta kuidagi väga selle vastu. Seega tuli kavalus appi võtta ja käisime enne väikses mänguasja osakonnas. Kutile ütlesime, et 1 väikse asja võib valida, aga siis peab juuksurisse minema. Küll see "tarbimishimu" on juba 3a. nii tugevalt sees..... :)

Juuksuri äri ise oli pilukate oma ja selge see, et selle kümne raha eest sa personaalset lähenemist ei saa, kõik käis kui konveieril. Rogeri lõikus läks nii 10min. kuna kutt proovis veel provokatseerida, et tema ei taha ikka lõigata. Kuid midagi polnud teha, plastikust autovõtmetest ta ka loobuda ei tahtnud. Minu lõikus oli 6min. kahe masinaga ja 4x kääridega. Õnneks kui Eestisse jõuame on jälle mittu kuud möödas ja saab "kodujuuksuril" lasta asja siluda...

Juuksuri eelarve: $10+$10+$3  (kaks korda lõikus + mänguauto võtmed :))) )

Adelaides asub ka Eesti Maja. See on siin tegutsenud juba aegade algusest peale. Samas majas käis ka Ken Saan, kui "Estraalia" seriaali tegi... Meil oli võimalus seal kuulata eesti rahvamuusikuid. Kaugelt kodumaalt on siia tulnud ansambel "Sada". Kahjuks kumbki Kerliga pole sellest nimest midagi varem kuulnud. Kohapeal selgub, et tegemist on trioga kus 2 kannelt ja 1 viiul. Repetuaaris kõik klassika ja eesti enda loomingut.
Kuulajaskond on nagu arvata võib pensionärid ja eakad väliseestlased. Tõime oma perega seal olles, keskmist vanust kõvasti alla, kuid ikka võib see olla nii 70aastat.

Kõige meeldivam seal eesti majas on muidugi baar. Kus on ka Saku õlut müüa. Maksab viimane küll $7, kõvasti kallim kui kohalikud, aga see on ju kaugelt toodud ka!!

Seiklus jätkub!!!

Vaadel linnale sadamast, majaka otsast.

Väike kapten

Asub päris heas kohas, on kindlasti rohkem väärt paregu kui mõned aastad tagasi.

Kontserdi külalised

Baar koos baaridaamiga, viimane kahjuks eesti keelt ei oska...

Rebeka 1.aasta sünnipäev

Klaverit oskad mängida aga raha ja tööd pole? siin on lahendus...

Leia pildilt kolm põrsast...

Tramm otse randa.

Jõulumeeleolus linn

Vana ämblikmees testib võrku!

Noor ämblikmees enne juuksurit....

ja pärast juuksurit!

20. Roolin nagu jaksan..

Meie karavani teekond. kokku 9 päeva ja 2600km.

Austraalia on suur maa, kõvasti suurem kui enamus inimesi ette kujutab, mina kaasa arvatud. Et paremat ettekujutust saada otsustasmine "väikse" jupi läbida matkaautoga. Asja kasulikum pool on see, et saab ööbida seal kus uni tuleb, mitte ei pea hotelle taga ajama. Ja matkaauto on nagu väike tuba rattastel, kus on ehk ka lastel lõbusam, kui ainult auto tagaistel istuda. Seega oli meie plaan järgmine sõita Sydneyst Adelaidi RV-ga, mööda Great Ocean Road'i. Viimane on väidedavalt üks maailma ilusaim tee, mis kulgeb mööda rannikut.

Kõik algab väga positiivselt, saame 4-kohalise asemel 6-kohalise, st. rohkem ruumi, edasi mõned negatiivsed seigad, esiteks hakkab Fordil suhteliselt kohe põlema mootori tuli, kuna see on kollakas, mitte punane, siis sõbra Tõnu juttu järgi midagi väga hullu pole, liigume edasi.

Esimese ööbimise teemegi looduskaunis kohas, ookeani ääres. Autos on vesi, gaas, wc ja jms eluks oluks vajalik olemas. Väidetavalt saame selliselt kolm päeva vastu pidada, siis peame kusagil laadima. Teiseks ööks me nii head kohta ei leia ja kasutame karavanpargi teenuseid. Viimasesse tuleb siis selliseid meiesuguseid päris palju kokku, kus kõik saavad laadida seadmed mis voolu(220v) tahavad. Aga enne veel tuleb teine üllatus, puudu on see kaabel mis käib auto ja seinapistiku vahele. Saame viimase laenata sõbraliku naabri käest kellel tagavara kaasas.

Järgmiselt hommikul helistan rendifirmasse ja lubatake mootori tulega edasi sõita ja uue kaabli saame meile teele jäävast järgmisest linnast. See õhtu jällegi leiame ookeani ääres omale ilusa koha, kus ööbida, nii et maksma ei pea.... :) (pargis on need hinnad nii 20-30$ kanti 1 öö)

Järgmise päeva õhtul avastan, et üks tagarehv on tühi. Kuna taga on toppeltrattad, siis otsustame lähimasse tanklasse sõita ja sinna õhku juurde lasta. Nii ka teeme. Selgub, et rehv katki, mingi metalliline on veel seal sees ja õhk pidama ei jää. Ei jäägi muud üle kui esimesse karvaniparki sisse põigata ja omale öömaja koht välja lunastada. Samal õhtul jääb minust see rehv vahetamata, kuna lihtsalt ei leia üles tööriistu. Hommik on õhtust targem ja õiged tööriistad käes, on õige pea ka tagavararehv auto all. Katkise viin hommikul rehvitöökotta. Seal lubab 1 tegelane selle paari tunni pärast korda teha, teine aga vaatab, et ma selle ajaga rahul pole ja võtab asja kohe ette. Kui rehv veljelt maas kutsub ta oma kaastöötajad enda juurde ja mainib, et näete miks ei tasu kätt "pimesi" rehvi sisse panna...... Viimaks lubatakse ka mul lähemale minna, rehvikutt küsib kohe, kas mul on vaenlasi?

See pilt mis mulle seal avanes pani mind ka mõtlema, et äkki ongi mõni.... Rehvis on taskunoa tera ilusasti terav ots ees!!! Kes, kuidas, miks nendele küsimustele vastuseid pole ega oskagi mõelda. Ei ole kellelgi üle varvaste sõitnud, eramaal viibinud ja oleme enamasti ise koguaeg ikka auto juures olnud. Aga nagu aussid ise ütlevad : "No worries!"

Meie teele jääb väike poolsaar natuke enne Melbourni, seal on selline koht nimega pingviinide paraad (Penguins Parade) looduslik koht, kus austraalia pingviinind käivad pesitsemas. Meie jõuame sinna nii lõunapaiku, pingviinid on "kodus" alates õhtul kaheksa paiku... Seega jäävad need tegelased meil seekord nägmata, kuid piletitädi ütles, et eelmine õhtu oli neil olnud 18000 külalstajat ja 2000 pingviini see teeb siis iga 9 inimese kohta 1 pingviin... :)

Edasi peatume sellises põnevas kohas, nagu Torquay 100% surfarite linn, meie kahjuks on ilm selline jahe ja õrnalt tibutab. Küll aga saab hea ettekujutuse, millist elu see linn elab kui hooaeg on! Keset linna on kõik kuulsamad surfibrändid oma poed teinud, üks suurem kui teine. Saab seal ühest omale järjekordsed varbavahed osta, tundub et neid ikka kulub, need on juba viiendad... :) Seekord firmakad, äkki peavad kauem vastu....ei noh teatud mõttes olid need Tai omad ju ka firmakad, ytleme siis nii, et viies paar plätusi on 100% originaalid! :P

Siit samast hakkab ka see kuulus tee "Great Ocean Road", mis lahtiseletatud kujul pole muud kui tee kulgeb suhteliselt ooekani äärest nii kõveralt kui võimalik. See tähendab, et kiirused on väiksed ja kilomeetrid venivad. Aga seda rohkem on võimalik kogu seda kahele poole teed jäävat ilu nautida.
Kuna jätkuvalt tibutab, siis on ka teeolud kehvad ja päris alguses näeme ka ühte värsket õnnetust, kus kurvis on 1 jeep VW Golfile liiga teinud. Tundub, et midagi nii hullu pole, et peaksime kedagi abistama ja seal on autosi juba seisma jäänud ka, nii et see on lihtsalt hoiatuseks...

Kui seda marsuuti valisime, siis kohalikud rääkisid, et see on see tee kus kindlasti näete koalasi looduses nii nagu nad seal elavad. Siis olid meie ootused suured. Kuna juba üle poole saja km oli seda teed läbitud ja karvikuid polnud veel näha olnud, otsustasime teelt kõrvale põigata ja kõrvalteel neid otsida, ei läinudki enam kaua, kui nad ülesse leidsime. Kerli käis neid pildistamas ja sai mõned päris head kaadrid.(fotod lisatud).

Teine asi, mida samuti selle marsuudiga lubati on kängurud, elus ja oma igapäevastes toimetustes. Üks lõik meie teest oli selline, kus me nägime neid väga palju, kuid kõik olid mitte elusad, st. auto ette, alla, kuhu iganes jäänud. See oli kohati päris jube, kujutage ette, kui sõidate autoga Raplasse ja kahel pool teed on sellise hirve, noorpõdra surnukehad.... mitte 1 või 2 vaid kokku oli neid sellel lõigul pea 20. Tegelased aktiveeruvad just siis kui pimedamaks läheb... (pilt lisatud) ja siis ka palju õnnetusi juhtub. Väga paljudel autodel on maapiirkonnas korralikud "kängururauad" ees.
Meie rõõmuks 1 elusa isendiga me ka kohtusime, seda aga juba eelviimasel karavani päeval. Ja oli teine just üle tee läinud, kui meie samasse kohta jõudisme, kui ta korralikult ennast tagakäppadele ajab, siis on ta ikka 2m tegelane. Vaatas meid viivu ja siis läks hüpates oma teed.

Jõuame uude osariiki, Lõuna Austraalaia. See on veel meie jaoks arusaamatu, et iga osariigi "piiri" peal on sildid ja karatiini kastid. Nimelt ei ole lubatud puuvilju ühest osariigist teise viia. Ma ei kujutaks ette, et kui Järvamaalt tulen siis pean nii Raplamaal, kui Harjus oma kartulid ja õunad ära andma... Mille poolest siis see mango, mis ma ostsin 20km enne piiri, enam ei kõlba?  Pean seda kohalike käest veel uurima, igatahes meie oma mangot ära ei visanud, hoopis söötsime õhtul lastele sisse. See on samaväärne karantiiniga või isegi veel parem.

Aussid on väga oma maa toidu fännid, minu arust siin polegi muud toitu kui "Made in Australia". Ega nad vist jah väga peale Uus-Meremaa kellegi teise puuvilju sisse ei too. Telekast näitas miskit skeemi kus üks firma viis Hiinast puuvilju Uus-Meremaale ja seal toodi need juba Aussi, nagu Uus-Meremaal kasvatatud.Hull jama sellest igatahes.

Viimasel ööl enne magamaminekut leiame oma "liikuvast kodust" ka ühe korraliku ämbliku.(pilt lisatud) Kuna, ei tea kui ohtlik see on, siis püüan ta kinni ja viin karavanist eemale. Ühtlasi saan ka vastuse mind kummitanud küsimustele, kuidas need tegelased autosse saavad? Nad lihtsalt tulevad osavalt... Üks tuttav, kes elab siin suhteliselt metsa lähedal teeb regulaarselt autos ämblike tõrjet, et tegelased ootamatult sõiduajal välja ei ilmuks...Veel hullem tagapingil istuvate lastega mängima ei lähe. Mõned kaheksajalgsed on siin ikka väga mürgised, et parem on neid mitte näppida.

Kogu see väike ämblikuralli väikses matkaautos ei too kohe viimaseks ööks und silma, vaid mõtled ikka veel, kes siis peale sinu pere veel siin olla võivad. Viimaks väsimus saab hirmust võitu ja uni tuleb.

Järgmisel päeval jõuamegi oma sihtkohta Adelaidesse, see on linn lõuna Austraalias, kus on sama palju elanike, kui terves eestis kokku. Anname kokkulepitud ajal oma matkaauto tagasi ja oleme jälle tavalised inimesed võõras linnas oma kahe lapse ja kohvrihunnikuga...  :))

Meie karavanist leitud tegelane, selgus siiski ohutu...

Jälle üks rand, neid viimaseid on siin nii palju, et nimede andmisega on probleeme. Selle pärast on osade nimed 7 miili rand, 40miili rand jne.

Siin fotol näitab modell oma uusi Cars2 käimasi, millega käis kaasas tasuta kell! Igati loogiline ju?!

Daami õhtusöök - 1 porgand...:P

Väike puhkeasend.

Päris sirge teelõik!

Õige matkasell! Maja - on, jeep - on, paat - on!

Karussell, karussell

Nii võib juhtuda, kui lähenevale masinale teed ei anna. Pilt sellest känguruude surmalõigust...

Vaatamisväärsus: 12 apostlit.

Mina aitan ema ja ema aitab isa... :)

Ups, vist jäin vahele.....

Omamoodi huvitav hoiatus, pingviinide pargis.

Kas mu väike taskunuga on su rehvis käinud juba?

Rehvivahetus team!

Steak Aussi moodi!

Väike puhkehetk karavanis.

Rand, rand, rand, jälle üks!



Meie lemmik karvik!

19. No worries, mate! *

* tähendab kõike, näiteks "pole tänuväärt", "kuidas teil läheb", "mul läheb hästi", "täna on ilus ilm", "tere", "head aega", "nägemist", "sa oled lahe tegelane" jne.

Küllap kõik teavad mis juhtub, kui hästi sooja ilmaga auto konditsioneer(A/C) päris külmapeale panna...
Et jahe õhk kiiremini ka auto tagumistele reisijateni jõuaks peab see ikka eest korralikult puhuma, selle tagajärjel, oli ühel hommikul kurk valus ja see polnud selline valu, mis hommikuse Liptoniga minema läheb...
Tuttav "angiini" tunne oli jälle meelde tulnud, kus iga neelamine = ebameeldivus. Kasutusele tuli võtta kõik vanakooli nipid ja ka mõned uued, et saaks tervise korda.

Üks Sydney külastamise eesmärke oli meil ka Tai viisa pikendamine, väidetavalt saame seda oma eesti passiga teha kas Sydneys või Canberras. Kõik teised kohad vahendavad ja liigutavad sinu dokumente kulleriga, mille pärast oleks pidanud paigal olema päris kaua.
Saatkond ise asub nagu ikka nii kesklinnas kui võimalik, see aga omakorda tähendab heade parkimiskohtade puudumist. Saatkonnaga samas majas olevas parklas on esimene tund $30, see tundub natuke liiga palju olevat... (isegi meie jaoks... ;)
Veel üks väike puudujääk, siin saatkonnas ei sobi minu pilt, kus prillid peas... hmhm Soomes Tai saatkonnas see sobis. Midagi pole teha pean uue pildi tegema, õnneks on see võimalus ka kohapeal olemas ja $10 eest on mul juures 6x ennast ilma prillita. Paberid ja passid on korras, viisad peaks kätte saama paari päeva pärast.

Vahepealset jõudeolekut kasutame siis Sydney Olümpia pargi külastamiseks, seal kus 2000a. kogu olümpiamöll toimus. Minuarust on seal siiani seda rõõmu ja valu tunda, mida see park on läbi elanud... Kahjuks ei saa/taha me minna staadionile sisse, sest samal ajal toimub seal Aasia K-12 noorte popstaari kontsert ja pisikesi pilusilmi on kõik kohad täis. Seega jalutame niisama pargis ja otsime üles koha, kus kõikide medalisaajate nimed. Minu kurvastuseks leiab Kerli esimesena Erki Noole nime üles...
Park ise on ikka tohutu suur ala ja vaatamata sellele näeb ta 11a. hiljem ikka päris ilus ja kaasaegne välja.

Pärastlõunal sõidame 90km Sydneyst välja "Sinimägedesse" /Blue Mountains/. Seda võiks võrrelda Grand Canyoniga. Kui sa oled Sydnest tunnikese välja sõitnud ja leiad eest sellise koha, kus on totaalne rahu ja vaikus, siis tunned küll kui võimas see koht on. Meie jalutuskäigud seal piirdusid kahjuks lühikeste lõikudega, sest igale poole Beka oma vankriga ei saanud. (loe: isa ei viitsinud vankrit tassida) Kuigi neid matkaradu, mida seal oleks saanud väisata oleks olnud ikka korraliku päeva jagu.
Kogu see linn, kus see keskus asub on selline mõnusa auraga..


Ahjaa seal jookseb meil ka esimene känguruline üle tee otse auto eest, meie õnneks on kiirus väike ja midagi ei juhtu. Kuigi selleks ajaks oleme tee serval viimaste korjuseid küllalt kohanud, mis on autodega kokku puutunud.

Meie viimasel päeval Sydneys on meil võimalik külastada ka seal sündinud HillSongi etteastega. Kes pole seda varem näinud ka meil kuvatavades taevakanalitest, siis tegemist on kaasaegse jumala ja piibli tõlgendamise. Näiteks on alguses sisuliselt 30min. rock kontsert, kus korralikult pillidest viimane välja pigistatakse, muidugi on tehnika ka meie õllesummeri pealava vääriline, ahjaa sõnum on ikka natuke jumalateemaline, kui kogu see möll on ikkagi võrdne hr. Padari kontsertiga.
Teenistus ise on ka võrdne eestis tippjuhtidele tehtava koolitusega, kus oma valdkonna parimad tegijad sulle koolituse teevad. Ahjaa jumalaga on veel see seotud, et ühel hetkel käib korjanduskast sinu eest läbi. Brian ja Bobby, mees ja naine, kes selle taga on korraliku ettevõtte üles ehitanud...

Saan veel viimasel päeval kokku oma kliendi pojaga Michaeliga, kes hetkel töötab Sydneys automüüjana, müüb VW-neid. Aussis pole palgad saldused, lühikese vestluse käigus tuleb välja, et teenib 60K aastas (600000.- EEKi, see on keskmiselt 50000.- kuus, plus tasuta uus Passat, ja % müüdud autodelt teenitud kasumislt). Ise muidugi ta mainib, et see pole teab mis unistuste töö, kuid tal on autot vaja.... :)

Edasi saab meie passiivne puhkus läbi ja algab aktiivne puhkus järgmiseks 9 päevaks on meil autokaravan, kus siis elame oma perega, kuni Adelaide linnani välja. See on ca. 2000km. Eks näeb mis edasi juhtuma hakkab.

Fotod:

1. Sinised mäed
2. Sydney olümpia staadion
3. Beka omas elemendis...
4. Noored
5. Nool
6. Veelkord sinimäed

18. Sydney - Family FunDay

Nagu võib arvata, meie esimene Sydney vaatamisväärsus on kuulus ooperiteater. Kuna parkimisega on kesklinnas kindlasti probleeme, siis otsustasime minna rongiga. Seda enam, et hotelli kõrvalt läheb viimane kohe otse kesklinna. Seal on lihtne orienteeruda, sest kõik see rahvas suundub sinna poole, kus on sadam ja kuulus ooperihoone, nii ka meie.

Jõuamegi maailmakuulsa Sydney sümboli juurde, mis kohapeal tundub isegi väiksem, kui ma arvasin. Ümber hoone saab vabalt jalutada ja kohvikuid nautida. Kuna meie oleme lühikese ajaga juba väga "aussistunud", siis on meil võileivad ja oma joogipudel kaasas. Istume ooperihoone kõrval pargis pingile ja naudime oma juustu- saia ilusaga vaatega... :)

Kõik head asjad juhtuvad ikka ootamatult, saame kutse osaleda õhtul välikino üritusel, koos ühe eesti perega, kes siin juba aastaid resideerub. Nad ühe minu tuttava sõbrad ja tahavad ka päris eestlasi näha...
Juba esimesest kohtumisest tundub, et tegu on jälle maailma toredamate inimestega. Neil on kaks last poiss 12 ja tüdruk 6, viimasega leiab Roger kohe ühise mängukeele. Juttu jätkub terve filmi ajaks.
Ahjaa filmiks oli "Öö muuseumis2", enne veel teeb külavanem väikse kõne ning kohalik pank ja ehitusfirma jagavad oma nänni. Aga väga tore üritus. Kuna pimedaks läheb siin mandril suht varakult siis saab ka film nii 7 paiku alguse. Kohalikud pered on piknikukorvid ja lamamistoolid kaasa haaranud ning ennast mugavalt sisse seadnud.

Hilja õhtul jõuame tagasi hotelli, kuna järgmine päev on pühapäev, siis tahame varahommikul liikuma minna. Tegemist on siis "Family Funday Sunday"-ga, mis võimaldab lastega peredel osta ühistranspordi pilet tereveks päevaks kõigest alla 2€. Viimasega saab siis sõita rongiga, metrooga, bussiga, laevaga nii palju kui tahad. Valisime oma sihtkohaks Manly ranna. See on kesklinnast poole tunni kaugusel, üks kuulsatest Sydney randadest.

Manly rand sai oma nime sellest, et need aborigeenid kes seal "päevitasid" nägid sissetulnud inglaste arvates väga mehised välja... :)

Aga praamisõit on nii populaarne, et esimesele paadile me peale ei mahu, aga poole tunni pärast tuleb uus ja saame isegi istuma. Paadile mahub peale ikka kõva mitusada reisijat. Kõva paadiletrügimine meenutas pikem nõuka aegset defitsiidile tormi jooksmist. Ilmselt tahtsid kõik just neid paremaid kohti saada.
Peale väikest paadisõitu olemegi sattunud maailma metropolist hubasesse kuurortlinna, kus rahvas käib bikiinides ja naudib rannamõnusi. Kuna kell on lõuna siis teemegi väikse ampsu seekord kohvikus ja liigume randa kaema.

Meie ranna jalutuskäigu lõpetab ootamatult saabunud vihm, mis meid mõneks ajaks varju ajab otsima, aga iseenesest ongi mõnus, kui sooja on 30+ ja siis värske vihm selle natukenegi alla jahutab. Loomulikult "jookseb" rand tühjaks ja ma ei kujutagi ette millised sabad praegu praamiga tagasi minna oleksid... Selle vältimiseks meie jalutame hoopis sadamast teisele poole, et rohkem kuurortlinnaga tutvust teha.

Viimaks saab meil ka oma käigud tehtud ja praam viib meid tagasi Sydneysse ja sealt metrooga hotelli, enne veel hotelli vastast "family box" KFC-st kaasa. (See on siis õhtusöök). Kuna päev oli väsitav, siis uni saabub kõigile ruttu!

Homseks jääb teine kuulus rand Bondi Beach...

Fotod:

1. Arhitektuur ja arhitekt
2. Roger ajab tuvisi taga
3. Pilti teeb kolme poolene
4. Roger krokodilli küüsis
5. Välikino
6. Roger hängib Manly rannas
7. Vihmapilv
8. Naine kahe lapsega
9. Kohalik
10. Scenic
11. Kohe näha, et vanad sõbrad...