Soojale maale...: 34. Igaüks on oma õnne sepp

Viimasel nädalal pole lapsed vette saanud. Põhjus pole muud, et mõlemal on nohu ja köha. Nagu ikka olid esimeseks raviks tiigripalsamiga sokid, kuid asjad ei läinud paremaks. Viimaks lõi see nohu ka Rogerile kõrva, seega oli meil arsti juurde minek.
Olime juba valmis hommikul 10km taksoga haiglasse sõitma, kui kohalik hotelli adminstraator teatas, et meie lähedal on Samui parim kõrva-nina-kurgu arst Dr. Ning. Seega tuleb alati suhelda kohalikega, enne kui ise otsused teed... :) aga sinna me suundusimegi. Nagu Tai arstidele kohane, saime kummagi lapse jaoks vähemalt kaks purki ravivaid jooke. Kogu see protseduur võttis aega nii umbes pool tundi ja tuli 60€ välja käia. Mille peaks siis reisikindlustus mulle tagastama. Lastel oli rohkem rõõmu nende plastist süstalde üle, millega seda rohtu neile sisse tuleb doseerida. Roger annab sellega Rebekale ikka mitu korda päevas pudelivett raviks. Viimasel pole selle vastu ka midagi... :P

Aeg lendab, viimasest juuksuri juures käimisest on möödas juba kaks kuud. Kõigil peale Rebeka oleks vaja natuke juukseid lühemaks saada. Teeme peatänaval väikse uuringu ja saame hinnaklassi nii 100-200B ehk siis 2-5€. Roger lükatakse esimesena kääride alla. Tegemist on pisikese salongiga, kus just kui Rox uue soengu saab elu käima läheb, nimelt on sellel salongil "diil" ühe kohaliku baariga, seega kõik "töötajad" tulevad enne rasket tööpäeva sealt läbi, et natuke kiharatesse voluumi lisada.... Nagu pildi pealt ka paistab pole kõik sünnist saati seelikukandjad olnud... Meil on nendest kasu nii palju, et "daamid" oskavad ingliskeelt ja juuksur mitte. Igatahes on sellest väikesest lõikusest elevust kui palju ja Roxil aetakse viimaks korralik kukehari ka geeliga püsti.

Edasi nüüd sellest mis eelmine kord pooleli jäi - "puhkuse osakule ei ütlemise kingitus". Valime ka seekord paadiretke "Angthong Marine National Park"-i, see tundub olevat midagi sellist, millest saame kõik osa võtta ja lisaks on hinnas ka kaks toitlustust... :)
Peame retke päeval tõusma enne seitset!!! See on ikka jube vara, oleme just saanud mõlemad põnnid 9ni vähemalt magama harjutada, aga midagi teha pole. Buss on meile hotelli järgi tulnud ja viib meid juba tuttavasse Fishermani külasse, kus on väiksem hulk rahvast kohale toodud. Väike hommikusöök ( saiake ja kohvi/tee) ning paatidesse. Siinkohal mainib märkimist kohalike nutikus inimesi jagada: kui sul on üle maailma inimesed koos ja nimed sellised, et enamus taisid neid isegi lugeda ei oska, hääldamisest rääkimata, kuidas siis jagada inimesed paatidesse? Olukord lahendati proffessionaalselt, kutsuti välja hotellide kaupa. Hotelle teavad nad vaata et peast. Tundus nagu ühes paadis olid kõik sakslased ja meie omas siis kõik teised rahvused.

Edasi siis 1h kiirpaati sõitu kuni jõuame Wao saare juurde, ilusate kalade keskele, kus toimub snorgeldamine. Jällegi on just selleks kohas palju ilusaid värvilisi kalu koos. Paadijuht teeb veel asja huvitavamaks, visates hommikusi saia ülejääke just minu nina ette vette, kuhu siis mustmiljon kala tormavad seda sööma. Mul on tunne, et osad kalad kes saiast ilma jäid õrnalt näkisvad ka mind... Olen liiga palju piraajade filme vaadanud ja ei soovi rohkem snorgeldada, lasen Kerli vette, las möllab nende "piraajadega". Ise viskame Roxiga talle nina ette eelmise päeva kinokülastusest alles jäänud popkorne.... :)

Järgmine suurem peatus on kogu selle rahvuspargi kõige suuremal vaatamisväärsusel Mae Koh saare roheline laguun. Selleks, et seda näha tuleb aga ronida väga järskudest treppidest üles ja mitte vähe. See, et Rebeka süles see ronimine korraliku trenni eest ka on, saan teada alles järgmine päev, kui "treppi-ronimis-lihased" ennast tunda annavad...

Järgneb lõuna ühel järgmisel saarel ja väike kayaki sõit. Kokku peaks selles pargis 42 saart olema, kus siis mõned on suuremad ja teised ainult väiksed kivihunnikud, kus rohelist peal natuke. Aktiivset elu seal ei ole, lihtsalt pargivahid ja muud sellised tegelased. Kogu see rahvuspargi värk Tai moodi on natuke arusaamatu, kaldal on suured sildid, et kui väiksemagi koralli või teokarbi maast üles korjad on trahv nii 50€ kuni 5 aastat vanglat. Sama rahaline trahv on ka lärmi tegemise eest. Ja nüüd kujutage ette neid kahe-kolme mootoriga kiirpaate, mis seal saarte vahel rallivad ja oma ankruid vette loobivad.... Seda kõike võib kokkuvõtta ainult kolme tähega T A I.

Peale väikest lebotamist rahvuspargi rannas, viib paat meid tagasi stardipaika. Tagasiteel näevad näoga sõidusuunas istujad, nende hulgas ka mina, kuidas delfiinid meile vastu ujuvad. Kuigi paat jäeti seisma, siis enam nad ennast veepeale ei tõmmanud. Jällegi jäid Kerlil need uimelised nägemata.

Oli tore päev jällegi!

Nüüd kaks lugu sellest, kuidas Roger omale raha teenib.

Laste ujumiskeeld ei ole takistanud meil rannas käia. Kus on ju suur liivakast, milles mõlemad põnnid hea meelega mängivad. Loomulikult on neil seal ka omad sõbrad, enamasti on need siis hetkel tööta mazöörid, kellele väga meeldib, kui kaks heledapealist väikest põnni randa tulevad. Meie ise enam polegi randa puuvilju kaasa võtnud, need saab alati massööride käest, viimased ise neid jagavad. Ühel hommikul tõi üks mazöör Roxile kohaliku keerulisemat sorti vilepilli, et siis Rox saaks puhuda. See viimane tuli tal nii hästi välja, et massöörid kõkutasid kahekaupa kahel pool pillimeest. Kui mina ujumast tulin siis ei jäänudki muud üle kui veel minu nokats tagurpidi pillimehe ette panna ja lasta uuesti repetuaar ette mängida...

See on hea, et taidel on naljsoont, kui pillimees mängis tõi juba üks mazöör mõned kommid lapsmuusikule mütsisisse ja teine 20B raha. Seega oli teenistus missugune.

Suuremad summad aga liikuvad hoopis seal kus sa seda kõige vähem oodata oskad. Meie hotellis on kaks administraatorit, üks töötab hommikul ja teine õhtul. Me kahjuks nende nimesi ei tea, kutsumegi neid admin1 ja admin2... aga Roger käib õhtul fujees mängimas, kuna adminil on igav siis on tal ka põnevam. Kuidas nad suhtlevad seda ma ei tea, aga hakkama nad saavad. Eks Roks ka rohkem istub seal arvuti taga või mängib admin2 IPADiga. Minul pole muud teha, kui ainult näidata kella pealt millal ta peab magama tulema.. Nimetame seda siis tasuta lastehoiuks... :)

Ühel päeval räägib meile admin2, et Tai inimestel on kombeks laste käest lotonumbreid küsida, sest nemad usuvad, et lasped on siirad ja veel rikkumata. Oli temagi siis Rogeri käest omale õnnenumbreid küsinud. Järgmine päeva oli samade numbritega võitnud 3000B(75€).
Tai rahavas on väga lotomängude hullud, neil on kohe spets inimesed kes käivad tänaval ringi lotopiletid müükiks mapivahel. Ja päris palju neid ostetakse ka.

Õhtul on jälle Rox oma "hoidja" juures, küllap seal jällegi võidunumbreid küsiti. Igatahes on järgmisel päeval admin2 tuju väga hea, oli Roxi numbritega võitnud 20000B(500€). Hakka või imevõimetesse uskuma....
Tänutäheks sai numbrimees siis omale ümbriku, kus oli 2000B(50€) sees. Olime küll sellele vastu, aga ta käis väga peale, et Rox on nii palju talle andnud ja tema tahab seda Rogerile kuidagi tasuda...

Poole oma "võidurahast" pani väikemees meelelahutuse peale, käisime merel skuutriga sõitmas, hullult kaifis seda. Teise poole eest ostis ema talle uusi "suurepoisi riideid", sest 7kuuga on pluusid nabakad ja püksid läbi kulunud.

Järgmises loos juba põnev lugu sellest kuidas Tais eesti laste sünnipäevi peetakse!

Õhtune jalutuskäik rannas.

Sokkidega köhalised. Kes esimesena üleval, sel on võimalus teine ju ka üles ajada ja see on väga meeldiv tegevus.

Roger: "Tahan ananassi?" Isa: " Mine küsi palju maksab ja ma anna sulle raha?" Roger 3min. pärast:"Viis ja null" Isa:"Siin on sulle raha mine järgi" (tõestisündinud lugu)