on nii hullud, et käivad isegi Tais saunas, kus väljas on juba ise paras saun."
Sellise lause ütles üks siia puhkama tulnud kodumaalane kui kuulis, et mul plaanis sauna minna. Meie uhkes hotellis oli ka saunakompleks olemas.
Lasin reception-is omale siis kella 7-ks sauna soojaks teha. Soome saun nagu saun ikka Harvia toodang. Mulle tundus, et seal pole väga palju inimesi enne mind käinud... Loomulikult kogu selle nädala kui me seal elasime ei näinud ma ühtegi teist hingelist, kes sauna oleks kasutanud. Ise käisin kokku 3x. Teisel korral oli probleem, saun katki, kohalik elektrik oli reguleerimiskelladelt kaane peal ära kruvinud ja vaatas põhjamaade elektriskeeme... Õnneks aurusaun töötas!
Nüüd kaks kolimispäeva lugu.
Kolimispäev on siis selline päev, kus meil on rendiauto võetud ja sellega saame kõik inimesed ja asjad ühest hotellist teise transporditud. Lisaks saab siis enne või pärast kolimist ka autoga ringi sõita, kaugemas poes käia jne.
Nagu varem mainitud on meil külas mõned eesti sõbrad ja auto koos juhiga (loe: minuga) peab kaks korda seda vahemaad läbima. Just siis kui asjad ja inimesed autosse said hakkas sadama ja mida lähemale uuele kodule seda tihedamalt. Sadu on isegi autojuhile hea, siis on rollerijuhte vähem liikluses ja muidu hulljulged turistid, kes nendega igal pool kihutavad on ka kadunud.
Tagasiteel sajab korralikult ja kaherealine tee on masinaid täis. Järsku minu ees toimub midagi, igatahes autod pidurdavad. Kuna tee on lai siis mõned üritavad tee paremasse äärde keerata. Üks jeebijuht ka loodab, et pääseb. Keeras nii paremale kui sai, kuid minu ees olnud sõidukas rihtis tal tagumise vasaku nurga ikka ilusti maha. Pääsen puhtalt, nii eest kui tagant poolt. Kokkuvõttes oli seal viis masiant väiksemate ja suuremate mõlkidega. Pildi saime teha keskmistest...
Vähem kui poole tunni pärast oli vihm ka möödas ja tunne nagu seda poleks olnudki... Jõuame juba viimase lastiga poolele teele, kui mulle tundub, et oma Aussi kaabut ma kusgil ei näinud... See on Sydney olümpia pargist ostetud mälestus... (on näha ka mõnelt Aussi fotolt varasemas blogis) Säilib veel väike lootus, et ehk sai ikka kusagile kohvrisse. Sõidame edasi. Kohale jõudes pakin asjad kiiresti lahti, mida pole seda pole. Helistan igaks juhuks ka eelmisesse hotelli, ehk toateenija leidis. Lubavad otsida ja ma luban tagasi helistada. Nii ehk naa plaanime suurde poodi toidukraami ostma minna ja see on poolel teel juba eelmisesse hotelli, juhul kui leiavad saab kiirest ära käia.
Helistan uuesti, aga ei ole veel leitud.
Sellise lause ütles üks siia puhkama tulnud kodumaalane kui kuulis, et mul plaanis sauna minna. Meie uhkes hotellis oli ka saunakompleks olemas.
Lasin reception-is omale siis kella 7-ks sauna soojaks teha. Soome saun nagu saun ikka Harvia toodang. Mulle tundus, et seal pole väga palju inimesi enne mind käinud... Loomulikult kogu selle nädala kui me seal elasime ei näinud ma ühtegi teist hingelist, kes sauna oleks kasutanud. Ise käisin kokku 3x. Teisel korral oli probleem, saun katki, kohalik elektrik oli reguleerimiskelladelt kaane peal ära kruvinud ja vaatas põhjamaade elektriskeeme... Õnneks aurusaun töötas!
Nüüd kaks kolimispäeva lugu.
Kolimispäev on siis selline päev, kus meil on rendiauto võetud ja sellega saame kõik inimesed ja asjad ühest hotellist teise transporditud. Lisaks saab siis enne või pärast kolimist ka autoga ringi sõita, kaugemas poes käia jne.
Nagu varem mainitud on meil külas mõned eesti sõbrad ja auto koos juhiga (loe: minuga) peab kaks korda seda vahemaad läbima. Just siis kui asjad ja inimesed autosse said hakkas sadama ja mida lähemale uuele kodule seda tihedamalt. Sadu on isegi autojuhile hea, siis on rollerijuhte vähem liikluses ja muidu hulljulged turistid, kes nendega igal pool kihutavad on ka kadunud.
Tagasiteel sajab korralikult ja kaherealine tee on masinaid täis. Järsku minu ees toimub midagi, igatahes autod pidurdavad. Kuna tee on lai siis mõned üritavad tee paremasse äärde keerata. Üks jeebijuht ka loodab, et pääseb. Keeras nii paremale kui sai, kuid minu ees olnud sõidukas rihtis tal tagumise vasaku nurga ikka ilusti maha. Pääsen puhtalt, nii eest kui tagant poolt. Kokkuvõttes oli seal viis masiant väiksemate ja suuremate mõlkidega. Pildi saime teha keskmistest...
Vähem kui poole tunni pärast oli vihm ka möödas ja tunne nagu seda poleks olnudki... Jõuame juba viimase lastiga poolele teele, kui mulle tundub, et oma Aussi kaabut ma kusgil ei näinud... See on Sydney olümpia pargist ostetud mälestus... (on näha ka mõnelt Aussi fotolt varasemas blogis) Säilib veel väike lootus, et ehk sai ikka kusagile kohvrisse. Sõidame edasi. Kohale jõudes pakin asjad kiiresti lahti, mida pole seda pole. Helistan igaks juhuks ka eelmisesse hotelli, ehk toateenija leidis. Lubavad otsida ja ma luban tagasi helistada. Nii ehk naa plaanime suurde poodi toidukraami ostma minna ja see on poolel teel juba eelmisesse hotelli, juhul kui leiavad saab kiirest ära käia.
Helistan uuesti, aga ei ole veel leitud.
Miski sisetunne ütleb mulle, et ma pean ikka ise sinna minema, kuna lapsed on ka autos vahepeal magama jäänud, siis sõidame kõik see pere juba kolmandat korda vanasse hotelli. Hotelli fuajees juba tädi särab rõõmust ja ütleb, et nad leidsid midagi. Kohe kutsub toateenindaja... Tunne on see, et kohe saab ekstrasõit väärika tasu.... Kohale tulnud toateenindaja toob aga mulle mingi päevi näinud naisterahva kübara....... :((
Aga eestlane on visa, soovin saada ikka toavõtme ja ise seda asja kaema minna. Tuleb see kübaraga toateenindaja koos minuga. Esimesel silmapilgul hakkab silma üks karvane vombat, see on Aussi loom, mille Roger sai kingituseks. Abiks seegi, korjan selle üles. Meie magamistoas on seina sees kapid ja kõige ülemiselt riiulilt leian ka oma kaabu. Riiuli kõrgus on nii kahe meetri jagu, arvestades kui väikesed on taid, siis mitte mingil juhul poleks need kohalikud seda üles leidnud. Loen ürituse kordaläinuks, kaks mulle kuuluvat asja leitud. (millest üks polnud isegi kadunuks veel kuulutatud).
Ahjaa ma ei kujuta ette, kelle kübarat nad ikka mulle pakkusid......
Koge see aeg kui eestlased on külas läheb kiiresti ja juba peabki esimene seltskond tagasi sõitma. Ega nad nad ise ka eriti ei taha seda 50 kraadist temperatuuri langus läbi teha kuid piletid on olemas. Meil on sellest niipalju kasu, et saame osa asju ehk minu õega juba tallinasse saata. Selleks sai see punane kohvergi ostetud. Lennujaamas selgub, et nende rootsi tsarteri reis lubab pagasikaaluks 15kg, mitte 20kg nagu kõik arvestasid... kaks varianti, kas maksta 200€ või ümberpakkimine, valime viimase. Viimaks saavad lahkujad oma kohvrid sobivasse kaalu. Minu kahjuks on need asjad mida lootsime eestisse saata nüüd kõik minu seljakotis tagasi.. :((
Kuna me Phuketil sobivat majutust pikemaks ajaks ei leidnud ja allesjäänud eestlased on nõus Samuile tulema, siis selle teekonna me uuesti ette võtame. Juba ära proovitud variant: rendiauto ja teele. Täpselt viis tundi hiljem oleme oma "kodusaarel", kus võib tomtom'i kinni panna, sest teed on tuttavad. Kõik on täpselt nii nagu 3 kuud tagasi. Lahe.
 |
| Ahelkokkupõrge vihmases Phuketis. |
 |
| Kaabu käes ja ka shopping tehtud. |
 |
| Täts naudib lapsi või vastupidi... |
 |
| Selline "buss" viis randa. Pildil on Kerli just vigastanud jalga, selle avatud luugiga, mille tulemusena saab hotelli kulul 3x arsti juures käia. |
 |
| Rebeka protestib eestist saadetud talveriiete peale.... |
 |
| Väike "farang" ja kohalik. 20a. pärast maksaks selline istumine esimesele kõvasti... |
 |
| Tahad ujumisriiete pealt kokku hoida? Vali õige usk! |
 |
| Meie pere! |
 |
| Jõmmid raannas. (NB. foto autor Kristi, suuline luba olemas foto kasutamiseks) |
 |
| Kas PIP- või M-implantaat? (NB. foto autor Kristi, suuline luba olemas foo kasutamiseks) |
 |
| Jääb arusaamatuks, mida see mees teeb? (NB. foto autor Kristi, suuline luba olemas foo kasutamiseks) |
No comments:
Post a Comment