Soojale maale...: 22. Kuidas me India ookeani ujuma sõitsime....

Kuna Atlandi ooken osutus arvatumast külmemaks ja ka ilmad sealkandis läksid vähe kehvemaks ei jäänud meil muud valikud kui oma ninad India ookeani poole suunata. Selleks polnudki teha vaja muud kui uuesti autokaravan võtta ja sõita. Nüüd sellest sõidust lähemalt...

Meil on juba välja kujunenud järgmine sõidugraafik: hommikune sõit kuni lõunani, siis pikem lõunapaus, lastele mänguväljak, seejärel jäävad lasped magama ja saab veel mõned sajad kilomeetrid läbida.

Autoks saime seekord küll uue, sama sisuga karavani. Minu kurvastuseks võttis ta kõvasti rohkem kütust kui eelmine, aga selle eest oli automaat ja püsikiiruse hoidja. Teekond Perthi on nii 2800km pikk, meil on seda aega läbida kuus päeva. Oleme enne uurinud, et sellest vahemaast umbes 2000km on "igav liiv ja tühi väli". (Tegelikuses osutus see ka tõeks....)

Viimasest suuremast linnas krabame omale söögipoolist nii, et ikka jaguks. Selle teeb raskeks jälle see osariigi piiri ületus, kus ei tohi värskeid puuvilju ega juurvilju üle viia. Kuna Lääne-Austraalia on teatud pestitsiidivaba. Kardavad mingeid puuviljakärbseid ja mingeid muid putukalisi. Seekord on teada ka, et piiril on kontroll ja trahvid on suured. Meie õnneks võib piima ja lihatooteid viia niipalju kui tahad. Sellest johtuvalt oli ka meil palju pasta söögikordasi, aga kuna viimast söövad kõik pereliikmed rõõmuga, siis "no worries!" Lõuna-Austraalia ja Lääne -Austraalia vahel oligi tõeline piirikontroll. Õnneks ilma passi näitamiseta. Küll aga tuli onu meie autosse ja palus ette näidata külmkapi ning muude kappide sisud. Lisaks küsis veel, et ega meil mett või lilli või pinnast kaasas pole. Ei olnud :)

Kui linn lõppeb hakkab pihta ka tegelikkus, pikad-pikad sirged ja mõned üksikud autod kes vastu tulevad. Need on ka siis kas autokaravanid või autorongid. Viimased on siis nagu meie eesti rekkad aga taga pole mitte üks haagis vaid kuni kolm. Mõnes kohas on isegi kuni neli lubatud. Kuna teed on sirged ja pole kuhugi vaja keerata/pöörata siis nii see kaubavedu käib. Enne suurlinnu on sellised haagiste jaamad, kus need autorongid siis juba väiksemateks tehakse. Igal autorongil on kohustuslik vist esimesed "kängururauad", sõidavad need sellid ju öö/päev.
Mida rohkem seda pikka teed sõidame seda enam hakkab silma üks huvitav nähtus, kahel pool teed on päris palju selliseid pooltäis karastusjookide pudeleid, kus kollane vedelik sees. Ainuke loogiline seletus on see, et "road train"i juht iga väiksema häda korral oma rongi seisma ei jäta.... :)

Seda olematut asustamist kasutavad ära täiega need vähesed "ärimehed", kes seal kõige kiuste oma businessi teevad. Näiteks kohas kus lähim tankla on kumalegi poole minna 140km, on kütuse hind 30% kallim. Aga midagi pole teha, peab seal ise ka paagi täis ostma, et järgmise ärimehe juurde jõuda. Loomulikult ei tea nad meelega, kas järgmises kohas on kütus kallim või odavam... Lisaks bensu ärile on neilt võimalik ka "power site" üürida, need on siis sellised mugavamad kohad matkaautodele, kus saad pikendusega õiget voolu autosse tuua. Mõned seadmed töötavad ainult 240V pealt(kont, mikrouun, õhupuhasti) ja lisaks saab sellega siis ka meile vajalike seadmeid laadida, fotokad ja telefonid.

Umbes poole tee peal on Nullarbori rahvuspark, kus talvekuudel ehk siis kuni oktoobrini näeb vaalu vees toimetamas. Meie oleme jälle paar kuud hiljaks jäänud... See kant on ka sõitmiseks päris ohtlik, kuna maastik on sile ja fauna on väga madal. Ookeani tuuled kõigutavad autot päris korralikult. Ja kui sulle vastu autorong tuleb oma kolme vaguni ja sajase kiirusega, siis võbistab veel korralikumalt.

Kogu selle tee juures jäi kahjuks/õnneks meie kohtumised loomadega vähesteks. Kohe alguses jooksis üle tee üks emu paar, emusi nägime hiljem ka tee ääres jalutamas ja mõned väiksed jänesed, kes julgelt üle tee kalpsasid. Lootsime näha ka kängurusi ja kaameleid, viimased on siia sisse toodud ja hästi kohanenud ning arvukus peaks päris suur olema. Kõik need kängurud, keda aga meie nägime enam ei hüpanud ja kaameleid nägime viimasel päeval ühes teeäärses farmis ringi jalutams.

Kullalinn Kalgoorlie. Veel 600km enne Perthi jõudmist läänerannikul, jääb meile teele üks suurimaid töötavaid kullakaevandusi. Kahjuks on suletud turistidele mõeldud vanem ja pisem kaevandus. Turismiinfo töötaja räägib, et neil on finantsraskused.... hmhm ise sõna otses mõttes istuvad kulla otsas... :)
Küll aga oma lubatud sõita vaatama toimivat suurimat kaevandust. See pilt mis seal avaneb võtab sõnatuks....
Maa sees on 500m sügavune auk, nii 4kmX2km (jah kilomeetrit!!!) Seal sees siis toimetavad kopad, eskavaatorid ja muidugi kallurid. Lühidalt oli ajalugu selline, et seal oli palju väikseid kaevandusi kes kõik maasees müttasid, siis ühel onul tuli mõte, need väiksed kõik ära osta ja lihtsalt suur auk kaevata, et oleks lihtsam kulda kätte saada.
Tehnoloogia lühidalt: puurimine-lõhkeaine-kivipuru. Viimast töödeldakse ja seal saab kulda.

Et veel selle asja kolossaalsusest aimu saaksite siis mõned numbrid:
- 1 kallur võtab korraga peale 225tonni kivimeid
- üks kopp tõstab korraga 55tonni
- kalluri hind on $4miljonit (neid on kusagil 30 ringis)

Et kogu seda asja ülevalt vaadata siis klikka siin:
http://maps.google.com.au/maps?q=-30.775985,121.504319&num=1&t=h&vpsrc=0&z=15
Kuna kulla linnas pole vett siis see tuuakse sinna mööda torustikku, mis on maa peal ja ca. 600km pikk! Hiljem on see torustik meie saatjaks kord ühel siis jälle teisel pool teed kuni Perthi ääreni välja. Mitmed legendid räägivad, et kullapalaviku ajal said rikkaks vähesed kaevurid, küll aga kõik söögi ja joogivee vahendajad... :P

Viimased poolt tuhat kilomeetrit on sõita mõnus, kahel pool põllud ja piisavalt märke sellest, et siin elab keegi! Viimane ööbimine veel karavani pargis enne Perthi, seal parkisime täpselt meie masinaga sarnase "Apollo" karavani kõrvale. Tolle omanik oli kohe krõpsti väljas ja matkasellidel juttu jätkus ...

Viimase päeva hommikul ootas meid siis igatsetud ilus sinine India ookean. Tehtud! 2800km sõidetud! Pidi olema sama palju kui Londonist Moskvasse....

Fotod: