Soojale maale...: 28. Aastavahetus Bali moodi

Põgenesime turistipiirkonnast aastavahetuseks ära. Põhjus see, et lihtsalt hotellide hinnad tegid jõulude ja aastavahetusel sellise hüppe, et see oli isegi minule palju... :)

Veetsime kogu selle perioodi Tulanben külas/asulas/piirkonnas. See on kuulus eelkõige oma sukeldumise võimalustega. Nimelt on seal vees, kohe kalda ääres üks USA laev II maailmasõjast - US Liberty. Väidetavalt sai see tabamuse ja kaptenil õnnestus teise laeva abiga kaldale sõita, aga kohalik vulkaan on oma tegutsemisega 1963a. selle kaldalt vette lükanud ja nüüd on ta seal suhteliselt madalal vees. Aastatega on see ilusaks korralli laevaks muutunud.

Päevas külastab seda nii 100 sukelduja ringis, nii et päris tihe on see laeva ümbrus. Lastega on päris naljakas seal rannas olla, kui paar meetrit kaldast tulevad balloonidega pead vops ja vops veest välja...

Lisaks laevale on seal põhi kõik kivine ja väga läbipaistev. Ainult paar sammu vette ja juba võid ilusaid akvaariumi kalu omas looduslikus keskkonnas näha... Käisime snorgeldamas pea iga päev.

Kogu see piirkond ongi ainult sukeldumiseks, ega seal muud teha polegi, kõik hotellid ja resordid on ainult selleks seal. Elasime ühes sellises, mis oli suht hiljuti tehtud ja kõik oli väga vinks-vonks. Bassein oli üks ilusamaid mida Balil näinud oleme.

Kuna sukeldumine oli nii lähedal, siis otsustasin ise ka selle ära proovida. Sissejuhatus ja pooletunnine sukeldumine maksab 50$. Selle eest saad siis basseinis põhiasjad selgeks, oskad vee all märku anda, maski veest puhtaks teha ja edasi-tagasi, üles-alla liikuda. Siis merre! Kuna juba mainitud laevavrakk on nii kaldal, siis sinna ka suundusime. Vahepeal jäi ette veel üks korralik kalaparv, need olid sellised 30-40cm elukad kes ringiratast ujuvad ja kuna neid oli palju, siis oli päris spooky seal keskel olla...

Väidetavalt olin 6m sügavusel, algajad rohkem vist minna ei tohigi. Ilus oli seal küll.
Eks selle sukeldumisega on nii nagu enamus asjadega, kui meeldib, siis jäädki selle peale ja kui mitte siis mitte. Mulle sellest 1 korrast piisas.

Ühel päeval enne aastavahetust käisime veel vulkaaniga tutvumas. Samas on ka suur järv, mis asub siis merepinnast 1km kõrgusel. Meie õnnetuseks oli seal üleval see päev vihmane ja nägime suhteliselt vähe. Küll aga oli see koht jällegi väga turistikaks tehtud, lugematul hulgal restorane, kus võisid vulkaani läbi klaasist seina piiluda. Enamustes siis pakutav buffee lõuna 8€ nägu. Sõit sinna ja tagasi oli muidugi päris mägine ja võttis aega.

Kodu resordis "kodustasime" ühe kohaliku ära. Nimelt käisime KFC söömas juba ammu ning seal anti komplekti ostjale ka kohalik CD plaat. Autos kuulasime seda, ei midagi erilist. Seega kinkisime selle siis ühele teenindaja tüdrukule. See oli nagu võti salamaailma. Pärast Kerli ei jõudnud seda juttu ära kuulata. Saime teada, et ta nimi on Koma ja on 19 aastane. Elab oma õe ämma juures kus 2 toas on kokku 6 hingelist. Koma ise peab magama samas voodis oma õe ämmaga. Sellist asja ei oska isegi unes näha...Balis on nii, et tüdruk läheb alati oma mehe vanemate juurde elama.

Järgmisel päeval viis Koma meid lähedal asuvasse randa, kus polnud nii kivine, et ka lapsed said natuke liivalosse teha. Selgus veel, et kogu oma elu jooksul pole ta Balilt väljas käinud ja hetkel kogub raha, et ülikooli minna. Meiega veedetud aja eest tegime talle lõuna välja. Kõik osapooled olid õnnelikud.

Aastavahetusel olime oma kodu resortis, kus siis igapäevasele õhtusöögile lisas vürtsi kohalik bänd, kelle liikmed olid kõik resordi töötajad. Mängisid kuulsaid rahvusvahelisi lugusi. Tantsimine tuli käiku siis kui natuke suurest veepudelist pruunikat jooki oli sisse joodud. Tantsisid enamasti mehed, aeg-ajalt kisuti mõni ettekandja või kokatädi ka tantsule, kuid see nägi välja sama kui Teele ja Tootsi tants "Kevades". Rakettidega polnud keegi kade, neid on tegelikult juba paugutatud paar päeva enne uue aasta tulekut. Viimasel päeval ka lihtsalt mingi seltskond läks ja hakkas kell 21:00 põmmutama, pärast tulid resorani sööma tagasi, nagu midagi poleks juhtunud.

Kui aastavahetus oli üle elatud ihkasime tagasi ilusasse rannapiirkonda. Nagu varem mainitud oli Tulanben väga kivine. Seega järgmiseks nädalaks saab meie koduks Sanuri rand, see on üks kuulus turistikas, saare idakaldal.

Autosõit Sanuri polnud midagi märkimisväärset kui välja arvata, üks austraalane, kelle me autoga rajalt maha tõmbasime.... Tahtis viimane siis vasakult poolt minust mööduda, siis kui mina vasakut pööret teen. Tema õnneks sain viimasel hetkel pidama ja ta riivas ainult peeglit. Kui ta kraavis toibus, siis küsisin kus ta pärit on ja kas ta kodus ka nii sõidab?? Viimaks sai ta shokist üle ja oli rõõmus, et kõik liikmed terved on. Tõstis "thums up" ja lahku meie teed läksid...