Soojale maale...: 20. Roolin nagu jaksan..

Meie karavani teekond. kokku 9 päeva ja 2600km.

Austraalia on suur maa, kõvasti suurem kui enamus inimesi ette kujutab, mina kaasa arvatud. Et paremat ettekujutust saada otsustasmine "väikse" jupi läbida matkaautoga. Asja kasulikum pool on see, et saab ööbida seal kus uni tuleb, mitte ei pea hotelle taga ajama. Ja matkaauto on nagu väike tuba rattastel, kus on ehk ka lastel lõbusam, kui ainult auto tagaistel istuda. Seega oli meie plaan järgmine sõita Sydneyst Adelaidi RV-ga, mööda Great Ocean Road'i. Viimane on väidedavalt üks maailma ilusaim tee, mis kulgeb mööda rannikut.

Kõik algab väga positiivselt, saame 4-kohalise asemel 6-kohalise, st. rohkem ruumi, edasi mõned negatiivsed seigad, esiteks hakkab Fordil suhteliselt kohe põlema mootori tuli, kuna see on kollakas, mitte punane, siis sõbra Tõnu juttu järgi midagi väga hullu pole, liigume edasi.

Esimese ööbimise teemegi looduskaunis kohas, ookeani ääres. Autos on vesi, gaas, wc ja jms eluks oluks vajalik olemas. Väidetavalt saame selliselt kolm päeva vastu pidada, siis peame kusagil laadima. Teiseks ööks me nii head kohta ei leia ja kasutame karavanpargi teenuseid. Viimasesse tuleb siis selliseid meiesuguseid päris palju kokku, kus kõik saavad laadida seadmed mis voolu(220v) tahavad. Aga enne veel tuleb teine üllatus, puudu on see kaabel mis käib auto ja seinapistiku vahele. Saame viimase laenata sõbraliku naabri käest kellel tagavara kaasas.

Järgmiselt hommikul helistan rendifirmasse ja lubatake mootori tulega edasi sõita ja uue kaabli saame meile teele jäävast järgmisest linnast. See õhtu jällegi leiame ookeani ääres omale ilusa koha, kus ööbida, nii et maksma ei pea.... :) (pargis on need hinnad nii 20-30$ kanti 1 öö)

Järgmise päeva õhtul avastan, et üks tagarehv on tühi. Kuna taga on toppeltrattad, siis otsustame lähimasse tanklasse sõita ja sinna õhku juurde lasta. Nii ka teeme. Selgub, et rehv katki, mingi metalliline on veel seal sees ja õhk pidama ei jää. Ei jäägi muud üle kui esimesse karvaniparki sisse põigata ja omale öömaja koht välja lunastada. Samal õhtul jääb minust see rehv vahetamata, kuna lihtsalt ei leia üles tööriistu. Hommik on õhtust targem ja õiged tööriistad käes, on õige pea ka tagavararehv auto all. Katkise viin hommikul rehvitöökotta. Seal lubab 1 tegelane selle paari tunni pärast korda teha, teine aga vaatab, et ma selle ajaga rahul pole ja võtab asja kohe ette. Kui rehv veljelt maas kutsub ta oma kaastöötajad enda juurde ja mainib, et näete miks ei tasu kätt "pimesi" rehvi sisse panna...... Viimaks lubatakse ka mul lähemale minna, rehvikutt küsib kohe, kas mul on vaenlasi?

See pilt mis mulle seal avanes pani mind ka mõtlema, et äkki ongi mõni.... Rehvis on taskunoa tera ilusasti terav ots ees!!! Kes, kuidas, miks nendele küsimustele vastuseid pole ega oskagi mõelda. Ei ole kellelgi üle varvaste sõitnud, eramaal viibinud ja oleme enamasti ise koguaeg ikka auto juures olnud. Aga nagu aussid ise ütlevad : "No worries!"

Meie teele jääb väike poolsaar natuke enne Melbourni, seal on selline koht nimega pingviinide paraad (Penguins Parade) looduslik koht, kus austraalia pingviinind käivad pesitsemas. Meie jõuame sinna nii lõunapaiku, pingviinid on "kodus" alates õhtul kaheksa paiku... Seega jäävad need tegelased meil seekord nägmata, kuid piletitädi ütles, et eelmine õhtu oli neil olnud 18000 külalstajat ja 2000 pingviini see teeb siis iga 9 inimese kohta 1 pingviin... :)

Edasi peatume sellises põnevas kohas, nagu Torquay 100% surfarite linn, meie kahjuks on ilm selline jahe ja õrnalt tibutab. Küll aga saab hea ettekujutuse, millist elu see linn elab kui hooaeg on! Keset linna on kõik kuulsamad surfibrändid oma poed teinud, üks suurem kui teine. Saab seal ühest omale järjekordsed varbavahed osta, tundub et neid ikka kulub, need on juba viiendad... :) Seekord firmakad, äkki peavad kauem vastu....ei noh teatud mõttes olid need Tai omad ju ka firmakad, ytleme siis nii, et viies paar plätusi on 100% originaalid! :P

Siit samast hakkab ka see kuulus tee "Great Ocean Road", mis lahtiseletatud kujul pole muud kui tee kulgeb suhteliselt ooekani äärest nii kõveralt kui võimalik. See tähendab, et kiirused on väiksed ja kilomeetrid venivad. Aga seda rohkem on võimalik kogu seda kahele poole teed jäävat ilu nautida.
Kuna jätkuvalt tibutab, siis on ka teeolud kehvad ja päris alguses näeme ka ühte värsket õnnetust, kus kurvis on 1 jeep VW Golfile liiga teinud. Tundub, et midagi nii hullu pole, et peaksime kedagi abistama ja seal on autosi juba seisma jäänud ka, nii et see on lihtsalt hoiatuseks...

Kui seda marsuuti valisime, siis kohalikud rääkisid, et see on see tee kus kindlasti näete koalasi looduses nii nagu nad seal elavad. Siis olid meie ootused suured. Kuna juba üle poole saja km oli seda teed läbitud ja karvikuid polnud veel näha olnud, otsustasime teelt kõrvale põigata ja kõrvalteel neid otsida, ei läinudki enam kaua, kui nad ülesse leidsime. Kerli käis neid pildistamas ja sai mõned päris head kaadrid.(fotod lisatud).

Teine asi, mida samuti selle marsuudiga lubati on kängurud, elus ja oma igapäevastes toimetustes. Üks lõik meie teest oli selline, kus me nägime neid väga palju, kuid kõik olid mitte elusad, st. auto ette, alla, kuhu iganes jäänud. See oli kohati päris jube, kujutage ette, kui sõidate autoga Raplasse ja kahel pool teed on sellise hirve, noorpõdra surnukehad.... mitte 1 või 2 vaid kokku oli neid sellel lõigul pea 20. Tegelased aktiveeruvad just siis kui pimedamaks läheb... (pilt lisatud) ja siis ka palju õnnetusi juhtub. Väga paljudel autodel on maapiirkonnas korralikud "kängururauad" ees.
Meie rõõmuks 1 elusa isendiga me ka kohtusime, seda aga juba eelviimasel karavani päeval. Ja oli teine just üle tee läinud, kui meie samasse kohta jõudisme, kui ta korralikult ennast tagakäppadele ajab, siis on ta ikka 2m tegelane. Vaatas meid viivu ja siis läks hüpates oma teed.

Jõuame uude osariiki, Lõuna Austraalaia. See on veel meie jaoks arusaamatu, et iga osariigi "piiri" peal on sildid ja karatiini kastid. Nimelt ei ole lubatud puuvilju ühest osariigist teise viia. Ma ei kujutaks ette, et kui Järvamaalt tulen siis pean nii Raplamaal, kui Harjus oma kartulid ja õunad ära andma... Mille poolest siis see mango, mis ma ostsin 20km enne piiri, enam ei kõlba? Pean seda kohalike käest veel uurima, igatahes meie oma mangot ära ei visanud, hoopis söötsime õhtul lastele sisse. See on samaväärne karantiiniga või isegi veel parem.

Aussid on väga oma maa toidu fännid, minu arust siin polegi muud toitu kui "Made in Australia". Ega nad vist jah väga peale Uus-Meremaa kellegi teise puuvilju sisse ei too. Telekast näitas miskit skeemi kus üks firma viis Hiinast puuvilju Uus-Meremaale ja seal toodi need juba Aussi, nagu Uus-Meremaal kasvatatud.Hull jama sellest igatahes.

Viimasel ööl enne magamaminekut leiame oma "liikuvast kodust" ka ühe korraliku ämbliku.(pilt lisatud) Kuna, ei tea kui ohtlik see on, siis püüan ta kinni ja viin karavanist eemale. Ühtlasi saan ka vastuse mind kummitanud küsimustele, kuidas need tegelased autosse saavad? Nad lihtsalt tulevad osavalt... Üks tuttav, kes elab siin suhteliselt metsa lähedal teeb regulaarselt autos ämblike tõrjet, et tegelased ootamatult sõiduajal välja ei ilmuks...Veel hullem tagapingil istuvate lastega mängima ei lähe. Mõned kaheksajalgsed on siin ikka väga mürgised, et parem on neid mitte näppida.

Kogu see väike ämblikuralli väikses matkaautos ei too kohe viimaseks ööks und silma, vaid mõtled ikka veel, kes siis peale sinu pere veel siin olla võivad. Viimaks väsimus saab hirmust võitu ja uni tuleb.

Järgmisel päeval jõuamegi oma sihtkohta Adelaidesse, see on linn lõuna Austraalias, kus on sama palju elanike, kui terves eestis kokku. Anname kokkulepitud ajal oma matkaauto tagasi ja oleme jälle tavalised inimesed võõras linnas oma kahe lapse ja kohvrihunnikuga... :))